Hiljuti oli mul jube tahtmine jälle töö teemadel vinguda – nimelt Ülemus ajas mind jälle närvi, ühe päeva jooksul ikka korduvalt. Vahepeal ma ei jõudnud sellest blogida ja jõudsin natuke rahuneda ka, aga no viimasel ajal on igapäevaselt jälle neid pisikesi asju, mis ahastama ajavad.
Aga eelmisel nädalal siis oli teema selles, et uuriti ühe töö staatuse kohta – töö, mida ma ei olnud veel alustanud, sest mul polnud mingit sisendit veel antud. Õigemini jah, oli küll korra räägitud asjast, aga sellised asjad peavad ikka olema kuskil kirjas, eelistatavalt digitaalselt, äärmisel juhul paberil. Igatahes ei piisa sellest, et mulle asjast korra räägitud on, sest mul on kogu aeg nii palju asju töös, et lihtsalt ei ole võimalik kõike meeles pidada. Ja siis tuli e-mail stiilis, et olgu, kordame siis asjad kirjalikult ka üle…
Uskumatu, kuidas ikka üks inimene oskab alati oma lauseid nii seada, et kogu aeg tajud mingit nähvamist, et justkui ei ütle midagi halvasti, aga vihjed on selle eest väga selged.
Kusjuures tööülesannete saatmisest oleme varemgi rääkinud, et kuidas peaks olema ülesanded edastatud, et oleks asjad ühes kohas koos ja ei peaks infot erinevatest allikatest taga otsima… selle jutuajamise mõju kestis vast paar nädalat. Nüüd, vähe sellest, et ülesandeid sisaldavad exceli tabelid on parajad soperdised, lisaks saan ma ühe projektiga seotud e-maile ka pidevalt nii, et need pole saadetud replay-ga vaid on alustatud uus kiri uue teemaga. Ja nii ma siis otsin lausekesi taga erinevatest kirjadest. Kui raske on siis replay panna selle new mail asemel? Ja kui ma julgesin seda mainida, et oleks parem, kui ta saadaks sama teema kirjad n.ö ühes jorus, siis sellepeale kuulsin, kuidas tema ei jõua kõike! Mida keerulist seal ometi on? Ja loomulikult tulevad kirjad endiselt uute kirjadena, mitte vastusena samale teemale. No ja lisaks on tal komme ühe projektiga seotud e-mailis mainida ka teise projekti kohta mingeid detaile. Proovi siis pärast seda teise projektiga seotud asja üles leida.
Seda pole mõtet mainidagi, et etteplaneerimisest võib tema puhul vaid unistada – tööd antakse endiselt olematu teostamisajaga või jäetakse tähtajad mainimata ja hiljem öeldakse, et aga seda oli juba eile vaja.
Kui nüüd alguse teema juurde tagasi tulla, siis selle sama projektiga seoses tuli hiljem hoopis uus sisend suuremalt ülemuselt ja loomulikult lähtun ma sellisel puhul sellest infost, mida annab mulle lõpliku otsuse tegija. Selle peale arvas minu Ülemus, et teeks ikka mitu kavandit, et tema ideed ka. Kui ma julgesin arvata, et pole mõtet aega raisata asjadele, mis käiku ei lähe, läks ta üsna solvunud näoga minema. Aga tõsiselt, ta teab, et meil on kole kiire kogu aeg ja tahab mulle kunstlikult lihtsalt tööd juurde tekitada. Kas ta äkki üritab enda vajalikkust tõestada? (me leidsime hiljuti tööpakkumise, mille põhjal kahtlustame, et ta kas plaanib töölt lahkuda – väga ebatõenäoline – või otsitakse kedagi talle lisaks ja võimalik, et ta on samuti seda kuulutust näinud.)
Täna oli jälle üks selline päev, kus oli vaja üks suurem töö valmis saada ja siis ootasime jälle tema taga, mil ta suvatseks e-maile lugeda ja vastata. Temalt ei tohi üle ka küsida, et kas ta võiks vastata, et kiire on, selle peale tuleb vastuseks midagi stiilis, et ega ta kogu aeg e-maile ei passi. Ühele koostööd tegevale inimesele saabus ka sarnane vastus, kui küsiti ühte kiireloomulist tööd meilt, ma olin cc-s ja mõtlesin, et kas tõesti oli vaja see ära märkida, et me alati ei saa kohe vastata, selle asemel, et lihtsalt konkreetsele teemale vastata. Ikka peab nähvama midagi. Ausalt öeldes ma ise ka hakkan aegajalt tema käitumist peegeldama, ehk et endal tekib ka soov samaga vastata. Ma hoian end ikka väga tagasi nende väljaütlemistega. Kuigi, ehk ei peaks – nagu meile motivatsiooni koolitusel räägiti, peaks pigem otse ju inimesele ütlema, milles probleem on, mitte kohvinurgas klatshima. Aga temale ütlemisega on see jama, et sellest ütlemisest on kasu vaid paariks nädalaks ja siis läheb kõik jälle vanaviisi edasi ja elevandid ei mahu tuppa ära. Nii et tema puhul on see lihtsalt asjatu vaev. Parem jääda vana hea klatshimise juurde, saame end välja elada vähemalt ja tulemus on sama – ehk et töö korraldus paremaks ei muutu kummalgi juhul.
Tegelikult on meil siin veel mõned inimesed, kelle puhul tahaks küsida, et kas nad päriselt on olemas. Aga nende teemadega ei ole mul olnud isiklik kokkupuude vaid kolleegide jutu põhjal tean, mis toimunud on. Aga jah, midagi sellist, mis siin toimub, pole ma üheski varasemas töökohas kohanud. Ulme lihtsalt.