Tööl on miskit veidrat toimumas. Otseselt midagi nagu ei räägita, aga siit sealt kuuled ühte ja teist ja siis hakkad midagi aimama ja ette kujutama. Ja see, mis ma ette kujutan, ei ole üldsegi positiivne.
Homme on minu kord vaibale minna. Eks ma siis homme kirjutan, kas ma pean hakkama uut tööd otsima või olen ma veel vajalike inimeste nimekirjas. Kui see esimene variant, siis võivad soovijad tulla appi mu veiniriiulit tühjendama. Teise variandi puhul võib ka muidugi veiniriiulit tühjendada. Aga mõlema variandi puhul tekib mul ajaga probleeme.
Nimelt olen plaaninud see nädal teha pikad tööpäevad, et saaks ühe olulise projekti reedeks valmis. Päeval on üsna raske keskenduda oma projektidele – inimesed sebivad ringi ja pidevalt on kellelgi mingeid pisitöid mulle anda – isegi, kui selle väikse töö tegemine võtab pool tundi, on ikkagi keskendumine häiritud ja aega läheb palju rohkem kaotsi. Täna oli lisaks üks sünnipäev kontoris ja jälle vähemalt tunnike väärtuslikku tööaega läinud. Ja mul on tunne, et mu praegune office’i toanaaber on ka nakatanud mind oma võimega omaette rääkida ja sügavalt ohata ja jalgadega prõmmida. Või vähemalt hakkan ma aru saama, millest need tingitud on.
Tegelikult kontoris on väga mõnus õhtul üksi olla. Ainult see kojuminek hilisel ajal väga äge ei ole. Ja see Sossi mägi ei tundu selline koht, kus tahaks pimedas ringi jalutada.
Vähemalt jäi vihm järgi selleks ajaks, kui ma otsustasin kodutee ette võtta.
Lisaks ma kahtlustan, et ka sel nädalal lähevad trenniplaanid pekki. Sest projekt on ju vaja ära lõpetada ja see on hetkel olulisem. Ja ma isegi enam ei mäleta, millal viimati tegime tibidega veiniõhtut. Aga vähemalt olen tasakaaluks käinud mõned korrad väljas õlletamas.
Ja täna ilmus ühe mu viimaseaja lemmikuma raamatu viimane osa ja mul pole õrna aimugi, millal ma selle ette võtta saan.
