Täiesti uskmatu on see viimane nädal ja eriti tänane päev olnud.
On olnud üks ära sõnumine ja siis palju veidraid kokkusattumusi, mis on kuidagi jätnud mulje, et mingid maletajad üritavad midagi öelda ja suunata.
Eile alustasin ma näiteks päeva sellega, et kallasin terve tassitäie kohvi laua ja klaviatuuri peale. Sellisel kujul kohvi äratab ka päris hästi üles – kohe hakkad kiiremini liigutama ennast, kui laud ujub.
Kaks päeva järjest on mingite kokkusattumuste tõttu meil trenn ära jäänud. Loomulikult leidsime asendustegevused ja otsustasime, et järgmisel nädalal hakkame jälle korralikult trennis käima:)
Täna oli veel eriti jabur, kui ma tööl oma tulekahjusid üritasin kustutada ja samal ajal üritasin välja mõelda, et kuidas spordiklubini jõuda ilma oma tavapärase taksojuhita. Nagu kokkulepitult polnud kedagi täna kontoris, kes oleks sinna poole liikunud. Oli vaid üks variant, aga tema lahkub alati veidi enne viit ja minul olid ju põlengud vaja kontrolli alla saada.
Aga ma ikkagi mõjutasin seda ainukest varianti nii, et ta oli nõus natuke ootama, et saaksin temaga minna.
Tee peal selgus, et kogu mu tõmblemine oli asjatu, sest trennikaaslane andis teada, et tema ei saa ikkagi trenni tulla – ta oli juba kohal ja avastas, et pole kõiki vajalikke trenniriideid kaasa võtnud. Aga ta pakkus välja, et me võime trenni asemel hoopis kohvikus istuda ja siis ma juba mõtlesin ka, et niipalju pisiasju üritas nagu märku anda, et täna pole seda trenni ette nähtud ja parem valime siis juba kohviku.
Tööl on juba tükk aega selline olukord, et ma tahaks ennast juba kloonida, sest ühest minust jääb lihtsalt väheks. Vaatan küll oma eelmise nädala tööde listi ja näen, et mõnegi saab tehtuks märkida, aga koguaeg tulevad uued asjad peale ja nimekiri on ikka pikk ja tähtajad saabuvad liiga ruttu.
Lihtsalt ei ole aega kõige jaoks. Ja see ei käi ainult töö kohta.
Homme on lisaks üks seminar, mis kestab pool päeva ja kuhu ma ennast kirja panin. Kasulikum oleks küll vist tööle jääda, aga eks ma vean oma läpaka kaasa ja tegelen siis ürituse kuulamise asemel tööga.
Homse üritusega seoses avastasin kohvikus, et mul on uus probleem – kuidas ma järgmisel päeval tööle jõuan trennikoti ja läpakaga, sest kaameli mõõtu ma välja ei anna. Aga õnneks kohvikust lahkumisel tabas mind mõttevälgatus ja andsin koti kolleegi autosse järgmist päeva ootama. Vähemalt üks teema sai lahenduse.
Tänasesse päeva mahtus veel paar ärevat hetke liikluses. Kõigepealt üritas üks takso mind ja kolleegi ülekäigurajal alla ajada. Vaatan alati selle foori juures, et ega mõni parempööret sooritav auto selja taga pole. Seekord ei olnud ühtegi autot ja astusime rahulikult teele. Ja siis paar hetke hiljem ilmus üks takso sellise hooga, et napilt õnnestus tal üldse kurv välja võtta ja meid märkas ta vist alles siis, kui me juba auto eest ära hüppasime. Natuke vist tõmbas kõrvale, aga see oli küll millimeetrite küsimus, et kui takso poleks kõrvale põiganud ja kolleeg poleks teisele poole põiganud, siis oleks see päris tugev mats olnud. Hoog näis olevat sellel taksol rohkem maanteele sobivaks, mitte linnaliiklusesse ja veel vähem 90 kraadise nurga läbimiseks.
Mul jalad värisesid veel tükk aega peale seda intsidenti ja süda jättis vist päris mitu lööki vahele. Ongi südamele hea eks – kulub vähem.
Hiljem töölt ära sõites üritas üks autojuht mu töökaaslase autole külje pealt sisse sõita. Isegi nii viisakas ei olnud, et oleks suunda näidanud. Sellist külje peaaegu mahasõitmist olen ma viimase paari nädala jooksul juba 3 korda näinud. Ühel korral neist õnnestus mul endal roolis olla ja sain ka olla selle kõrvalepõikaja rollis. Hea, et oli kuskile põigata, oleks ma äkkpidurdanud, oleks ma saanud ehk jälle stanget remontida.
Sellised segased lood siis.