Täna hommikul pidasime uues kontoris koosolekut – vaatasime ruume üle ja planeerisime. Planeerimine oli küll rohkem vaidlus, sest küll ei sobinud ühele üks, teisele teine. Mulle kontor meeldib. Meeldivad värvid ja meeldib, et põrandal saab paljajalu käia või põrandal lausa istuda. Seda me ka oma koosolekul täna tegime. Meeldib, et sinna pääseb rulluisukudega ja, et meil saab nüüd olema dushiruum. Meeldib, et ma ulatun köögikappidest asju võtma. Ei meeldi, et meid nii omaette nurka topitakse, kus me ülejäänud seltskonnast suht eraldi maailma jääme. Aga see eest tuli mul idee, et teeme oma tuppa privaat baarikapi (nagu ikka, suur osa minu mõtteist keerleb alkoholi ümber, seda enam, et sel nädalal ma ei joo..) ja korraldame seal selliseid mõnusaid istungeid, et me ei peagi teiste seltsi ise otsima vaid teised tahavad meie tuppa tulla hängima. Need valitud isikud, keda me baarikapi olemasolust teavitame:) Seinte värvimise osas tuli mul ka päris raju idee, aga ma ei usu, et see rakendusse läheb. Ega reedeks vist ei jõua kah inimsuuruseid zabloone valmis..
Hommikul ei teadnud arvestada, kui kiirelt sinna kohale saab ja hakkasin üsna varakult liikuma. Selgus, et samamoodi 10 minutit sõidab, nagu siia praegusesse kontorisse. Jõudsin 20 minutit varem kohale. Tasapisi tilkusid teised ka kohale ja viimasena saabus ülemus kohvi ja saiadega:) Täitsa mõnus koosolek oli, kui lahkarvamused välja arvata.
***
Eile oli plaan varakult magama kobida, sest ikka jube raske päev oli tänu sellele hambatohtri külastusele. Aga siis ilmus järsku suht üheaegselt hästi palju sõpru korraga välja msn-is, kes suhelda tahtsid. Üks neist minu ammu-peaaegu-et-unustatud italiaano:P Polnud taga nüüd tükk aega jälle suheldnud. No ta endiselt kiidab, et ma olen ikka kõige parem naine, aga noh, ise ta tahtis selle asjaga lõpparve teha nii, et pole mõtet mulle seda kurta:) Ja siis ta küsis mult, et mis mulle temas meeldis. No ma selle ühe asja ütlesin. Ja siis ma ütlesin, et küsi juba seda ka, mis ei meeldinud. Küsiski. Ütlesin ka ega ma kade pole. Ta ei solvundki vist ja me rääkisime seekord üsna sõbralikult ja ma väga ei ilkunud ta kallal kah. Ise ma õnneks taga ei nuta teda. Mis on väga mõnus võrreldes kõigi mu eelmiste suhetega, mida ma võtsin liiga tõsiselt. Hea vaheldus on küll asju kergemalt võtta ja nii neist ka ilma suurema südamevaluta lahti lasta. Samas, siis ei ole ka seda õiget liblikakõhutunnet. Ja liblikad on mõnusad, veendusin selles alles hiljaaegu taas. Kusjuures see viimatine liblikate tekitaja on hetkel suudlemise edetabelis esikohal;) Ja detailidesse ma loomulikult ei lasku nagu tavaliselt:P
