Åre 2012

Jõudsin juba pühapäeval oma suusareisilt tagasi, aga siiani pole seda vaba momenti leidnud, et ka midagi kirja panna. Oht on, et suurem osa läheb ajaga meelest, seega üritan siiski miski kokkuvõtte teha ja lõppu mõned ilusad pildid vahelduvast ilmast lisada.

Åre on mu senikülastatud kohtadest kõige vähem lemmikum. Kõigepealt oli meil majaga probleeme ja lisaks olid seal osadel nõlvadel täiesti jubedad liftid – isegi kogenud lauatajad kukkusid võssa, algajatest rääkimata ja lisaks pandi liftid jube vara kinni.
Üks reisikaaslane oli ka selline, kes koguaeg teisi paika pani oma ülimate teadmistega kõigest.. et põmst mis iganes teema oli, tema teadis alati paremini ja lisaks oli tal alati kõik palju parem, kui kellelgi teisel. Meenutas paljus seda eelmise aasta majanaabrit, kellega enam iial ei tahaks koos reisile minna.
Aga sellegipoolest oleks heameelega veel paariks päevaks jäänud, eriti kuna ilm nädala lõpuks ka meie kasuks pööras.

Kõigepealt siis nagu ikka väike laevareis. Seekord ma üldse diskotamise peale ei mõelnud, mäletades veel liiga selgelt, kui paha mul eelmisel aastal bussis oli pool teed selle disko (või siis pigem mojiitode koguse) tõttu. Käisin korra tsekkasin showbaari, aga sealne kava oli väga igav.

Hommikul kajutis asju pakkides kõlas valjuhääldist hoiatus, et nüüd algab meeskonna õppus. Ja mõni aeg hiljem märkasin, kuidas kajuti akna tagant paat mööda läks. Päris veider vaatepilt oli. Jõudsin teha paar pilti, kui paat all oli ja siis kui ta veel tagasi üles tõsteti.

Åresse jõudsime alles õhtuks. Ja siis selgus, et kolmest majast kaks haisevad üsna korralikult. Nii et esimese asjana said autoga varem saabunud kohe õhutama hakata. Mingid tüübid sai ka kohale kutsutud, kes peale seda suurt õhutamist enam sellist haisu fikseerida ei suutnud, aga lubasid, et järgmisel päeval tullakse asja üle vaatama.
Haisust saime peale mingit torude puhastamist õnneks lahti. Aga ebameeldiv üllatus oli siiski ja esimesel õhtul olid mõned valmis juba nõudma uut elamist.

Ilma nägime seal Åres ka igasugust, aga mäe peal oli nädala esimesel poolel ikka üsna kehv olukord – mägi oli jäine ja mina algajana ikka eriti miskit seal teha ei suutnud. Tegelesin siis õigete sõiduvõtete meeldetuletamisega.
Vahelduva eduga sai tehtud kas väga kõva spordipäev, või selline rahulik spordipäevast taastumise päev. Ühel päeval ei olnud kohe üldse jaksu ja siis sai tehtud ka väike kohvikutiir. Ja ükspäev sai ette võetud siis bussireis keskusesse, kus suuremad mäed ja toolide ja gondlitega võimalik sõita.
Sel päeval küll palju lauatada ei saanud, see eest aga nägin ilusaid vaateid, sõin mäetipus pizzat ja jõin ühe õlle, käisin kogemata offi sõitmas (see oli väga lauge ja kividevaba, ainult sealt tagasi rajale pääsemine nõudis mõningast pingutust ja lumekuhjades ronimist). Lisaks tulin alla ühte järsku punast mäge pidi, mida ma üldse plaaninud ei olnud. Kuna see mul aega võttis omajagu, siis vahepeal pandi juba tuled põlema ja see andis lootust, et jõuan siiski mõnda suuremasse keskusesse, kust on võimalik bussi peale saada. Oli küll üks suurem asula, kuhu sattusin, aga siiski mitte see, mida mul vaja. Pärast mõningast ekslemist jõudsin siiski õigesse bussipeatusesse ja nägin, kuidas mu buss nina alt ära sõitis. Õnneks oli veel poole tunni pärast viimane buss tulemas ja jäin seda ootama. Aga ma ei pidanudki suusabussi ära ootama, sest vahepeal saabus bussijaama kõrval olevasse bensukasse meie reisi buss, kes oli läinud hiliseid suusatajaid kokku korjama. Niisiis sain korraks shoppama tänu sellele ja lisaks ka maja ette bussiga. Pikk päev ja kõrged mäed olid. Ja kuigi sel päeval lauda sai vähe kasutada, oli see üks mu lemmikumaid päevi.
Viimane päev oli ka suur lemmik, sest siis läks ilm heaks, pehme lumi sadas maha ja järsku nagu oskasin jälle sõita ja muutusin ka selle võrra julgemaks. Julgesin veel üht uut nõlva katsetada. Kahju kohe, et need liftid varakult suleti, ma sel päeval oleksin heameelega pikema päeva taas teinud.

Kokkuvõttes siis võib öelda, et hulle kukkumisi seekord polnud – mõned sinikad ja valus käsi on kõik, mis seekord kaasa tõin. Ahjaa, kõhuviiruse ka. Nimelt nädala alguses selgus, et meie majas on mingi kõhutõbi liikvel. Üks päev ühel, järgmine päev teisel paha olla… ma veel mõtlesin, et oh küll mul on hea tervis (või noh, vähesest kohvist tingitud peavalud mul mõnel päeval siiski olid), et minul ikka üsna hea olla, aga siis tagasisõidu hommikul tabas see saatus ka mind. Päev otsa oli ikka väga halb olla. Ja noh, paar päeva nüüd kodus oldud ja tasapisi on paremaks läinud. Ainult välja magada pole veel saanud. Tagasisõidu hommikul oli äratus kell 5 ja peale seda pole veel jõudnud välja puhata. Õhtul ei märka ju ka vara magama minna, sest nädala seriaalid on vaja ära vaadata ja no blogi vaja kirjutada jmt.


Aga siis nüüd on uus plaan. Veebruaris paariks päevaks Himosele:)