Küll on ikka tore, et leidub abivalmis inimesi. Näiteks üks abivalmis inimene arvas, et võiks jagada seda blogi aadressi mu vennaga. Noh, muidu ta äkki ei saagi teada, mis ma tast tegelikult arvan. Ja siis vend arvas, et peaks veel emale ka näitama, mis ma kirjutasin ja nüüd on ema ka veel shokeeritud ja rääkis, et temal hakkasid seda lugedes käed värisema.
Nii, et mis ma oskan öelda, palju toredaid ja “abivalmis” inimesi.
Eks ma olen ise süüdi, et ise ka siin avalikult oma arvamust avaldan, kuigi mitte oma nime alt, ei tee ma siiski ka saladust sellest. Lihtsalt ma ei jaga seda aadressi igale ühele. Aga “õnneks” leidub häid inimesi, kes seda minu eest teevad.
Nii, et ma nüüd mõtlengi, kas panna see blogi siin parooli alla või kolida selliste jutukestega oma kinnisesse blogisse, muidu mõned siin saavad jälle eluaegse hingetrauma. Samas, see siiski on minu isiklik veebipäevik ja see, mida ja kuidas ma siia kirjutan, pole kellegi teise öelda. Kui kellelegi ei meeldi, ei pea lugema.
Ehk siis saaga pole veel lõppenud. Läheb aina hullemaks. Ja ma olen ka juba käega löömas kogu sellele jamale, sest väljapressimistest mulle nüüd küll juba aitab.
Ega ma nüüd ei teagi, kas need järgmised väljapressimised põhjustas see minu blogikanne või oleksid need ka niisama järgnenud.
Paras aeg tuua kassid linna uue koduga harjuma vist. Nagunii ma seda plaanisin peale suusareisi.