Ma teadsin küll, et ma pole siia juba oma puhkusest alates sisse loginud, aga ikkagi oli kuidagi imelik avastada, et ma pole juba 5 (või peaaegu 6) kuud ridagi bloginud. Põhjust vinguda ikka on vahel olnud, aga no ei jõua kuidagi seda kirjalikus vormis teha. See on ulme, millised ajaröövlid on lapsed! Jah, nüüd juba mitmuses. Kui ma viimati blogisin, olin ma äsja puhkusele läinud, ja peale puhkust otse dekreeti. Vahepeal niisiis möödusid mõned blogivabad kuud ja sain teise lapse, seekord siis poiss. Nüüd on komplekt koos, nagu mõned armastavad öelda. Minu meelest see komplekti jutt on sama tobe nagu oma laste printsessideks ja printsideks nimetamine. Beebigruppides nii mõnigi teavitab oma lapse sünnist, et meie printsess/prints on sündinud… ei teagi, miks see mulle vastu hakkab. Samas ma ju kutsun ka oma lapsi tibukesteks, see tundub mulle millegipärast täiesti normaalne 😀 Ega ma teistele muidugi ütlema lähe, et mis krdi printsess… aga kui keegi minu laste kohta tuleb prints/printsess ütlema, siis oma meelsust väljendan küll.
Nagu ma mainisin, lapsed on ajaröövlid. Nii et see viis kuud ongi peamiselt möödunud selliselt, et olen olnud täiskohaga emme (taas üks väljend, mis mind oksele ajab). Kusjuures ma olen ka seda meelt, et lapsehoolduspuhkuse nimetus võiks olla midagi muud, sest asi on puhkusest ikka väga kaugel. Muidugi, kui tegemist oleks vaid imikuga, siis veel õnnestub vast puhata ka, aga kui imikule lisaks on üks alla kolme aastane, kellel on juba oma arvamus ja ülivõimas hääl oma arvamuse väljendamiseks, siis jah, suure osa ajast ootan neid nädalapäevi, kui see peaaegu-kolmene vanaema juures viibib. Muidugi ma tean, et see titeiga ja need jonnihood mööduvad ja praegugi suuremat last vaadates tihti mõtlen, et kuidas ta ometi nii kiirelt kasvas, et alles ta oli 3-kilone beebi, kes isegi kaela ei kandnud ja nüüd äkitselt on ta 13-kilone preili, oskab rääkida, ja vastu rääkida ja noh, kõike muud, mida kolmesed oskavad ja rohkemgi veel. Nii et tegelikult ma tean, et see aeg möödub lennates ja ühel päeval igatsen ehk taas seda aega, kui nad on pisikesed ja nunnud. Selleks hetkeks, kui ma seda aega taga hakkan igatsema, olen ma eeldatavasti unustanud kõik need magamata ööd, mis mööduvad beebit toites, varahommikud, mis mööduvad vähkrevat beebit uuesti tuttu pannes, päevad, mis mööduvad suurema lapsega vaieldes ja tema jonnihoogudega võideldes.. võiks veel jätkata, aga noh, need kes selle läbi teinud, saavad aru niigi… Tegelikult ma tean, et need asjad ununevadki. Päris mitmed asjad, mis nüüd imiku kõrvalt päevakorral taas on, olid juba ammu meelest läinud.
Tegelikult peaksin praegu veel seda olukorda nautima, kus pisem päris suure osa ajast magab päeval (kuigi mitte iga päev) ja kus ta veel roomatagi ei oska ehk et praeguse aja kõige keerulisem osa on magamata ööd, mis puutub beebisse. Aga kuna suurem laps suudab mind ikka päevas 20 korda välja vihastada, siis on keeruline selle väiksema seltskonda ka nautida. Lihtsalt oled pidevalt magamata, väsinud, tige, tunned end läbikukkunud emana, sest laps sind absoluutselt ei kuula. Lühidalt öeldes siis, see suurem laps on nii väsitav. Samas vaatan ka teda tihti heldimusega, et appi kui armas ta ikka on. Ma saan aru küll, miks loodus on nii sättinud, et looma- ja inimbeebid nii armsad on – ei saa lihtsalt kaua vihane olla kõigi nende kannatuste eest, mis nad põhjustavad, kui nad nii nunnud on.
Nüüd läks jutt väga lastekeskseks ära. Aga selline see elu nüüd on. Tööst pole ju enam midagi rääkida, kuigi sealt seda ainest sai, intriige jagus, eriti viimastesse kuudesse enne puhkust.
Suurema lapsega ma lapsehoolduspuhkusele ei jäänudki, läksin tööle tagasi, kui laps oli ca 4-kuune (tagantjärele ma selle otsuse üle just õnnelik pole, aga tol hetkel oli majanduslikult nii parem ja A. ise väga tahtis ka koju jääda), seekord olen siiski mina kodus. Minu meelest on küll tööl käimine tunduvalt lihtsam, kui lastega kodus olemine, aga seekord ma siiski tööle tagasi ei kipu. Need viimased nädalad tööl olid kuidagi nii ebameeldivad, et ma isegi ei ole enam kindel, et ma sinna tagasi tahan üldse. Kuigi tegelikkuses oli seal vaid üks inimene vist, kes häiris, aga tagasi minnes peaks ju jälle temaga koos töötama. Ega ma muidugi ei tea, mis olukord seal üldse praegu on, suhtlesin mõned päevad tagasi üle pika aja taas ühe kolleegiga, kes mainis, et palju on muutunud, aga ta ei jõudnud täpsustada, mis nimelt, sest tal oli kiire tol hetkel. Eks ma mingi hetk kuulen lähemalt. Ja ega ei tea, mis selleks ajaks toimud on, kui ma tagasi peaksin minema.
Ma ei teagi nüüd, kas edaspidi, kui ma üldse peaksin blogimiseks aega leidma, kirjutan ainult lastest.. ma mäletan veel seda aega, kui mul lapsi polnud ja mõnel sõbral juba olid ja kohati olidki jututeemad ainult lastega seotud – nüüd ma muidugi mõistan, miks nii oli ja endalgi kipub suurem osa jututeemadest lastele minema. Aga kuna mu sõpradel enamusel juba on lapsed, siis nad oskavad ikka rohkem kaasa rääkida ja mõista, kui ma omal ajal suutsin.
Mis veel lastesse puutub, siis mina ei saa aru, kust mõned emad leiavad seda aega ja energiat muudkui oma beebidega ringi sebida, võimelda, laulda, kohvikutes tsillida, shopata, blogida.. jmt. Kui mul käib teinekord isegi lihtsalt õue jalutama minek üle jõu. Ühega tegelikult veel suudan üldiselt minna, aga kui on vaja kahte riietada ja ennast ka muidugi, siis peab arvestama, et võib minna tund aega riietumisele. Katsu siis niiviisi mingeid plaane veel nendega teha. Plaanid näiteks õue minna. Saad suurema lapse riidesse ja siis teine on selleks ajaks näiteks magama jäänud, või saad väiksema riidesse ja siis ta otsustab oma lõunasöögi endale peale oksendada ja riietumisprotsess algab otsast peale. Aga eile, selle talve esimese lumega, suutsin ma ikkagi kahe lapsega õue minna ja tundsin end lausa superemana, kui ma lisaks vankrile ka kelgu jaksasin kaasa vedada. Kelku küll pidi suurem laps ise vedama enamus ajast, aga mõne lumisema koha peal, kust ka vankriga läbi pääses, lasin ikka lapsel kelgul istuda ja sain vankri lükkamise ja kelgu vedamisega samaaegselt kah hakkama.
Vot selline see elu praegu on. Lastekeskne.
