Peaks rongiga sõitmisest ehk omale miski hobi tegema. Kuna ma reedel raamatu maha unustasin, siis suurema osa ajast tegelesin kirjutamisega. Need on need blogid, mis suuremalt jaolt ilmutusse ei jõua. Ja rongis on hästi mõnus kirjutada, pole ühtegi häirivat tegurit. Kui just külm ei ole nagu reedel oli. Ja uni kah.
Eile kasutasin ära kaubandusjumala olemasolu ja sain kahe paari uute saabaste omanikuks (planeeritud ühe asemel) ja uiske ja pesu ma ammugi ei plaaninud osta. Aga need uisud said vist ikka valed valitud, saatsin nad juba ümbervahetamisele.
Täna niisiis käisin uiske testimas. Tehisjärv oli piisavalt jääs ja väike laiguke oli isegi lumest puhtaks lükatud uisutajate jaoks. Siiski, kas oli see nüüd liiga konarlik jää või said valed uisud valitud. Ilmselt mõlemat. Esimesed hetked tundsin end üsna kobana. Ja mõne aja pärast hakkasid uisud samamoodi tunda andma, nagu mu eelmised rulluisud, mis minu jala jaoks liiga kitsa liistuga. Ehk õnnestub ümber vahetada.
See paaritunnine õuesolek mõjus ka väga hästi. Väljaspool Tallinnat on see talv ka ilus nagu postkaardil. Vist läks hästi, et ma hommikul vara end üles ei suutnud ajada, et rongile tõtata. Laupäevad ja pühapäevad ei ole ikkagi varaseks ärkamiseks loodud, millalgi peab ju magama ka. Nädala sees pole üldse aega.
Laupäeval vaatasin telekast saadet, kus tunnustati vapraid ja abivalmis inimesi. Täiesti uskumatu, et selliseid on olemas. Minu meelest on väga tänuväärt, et neid inimesi tunnustati. Kindlasti on neid palju rohkem. Ja see tähendab, et maailm polegi nii kole paik nagu mõnikord tundub. Ja kujutan ette, et peale seda saadet mõtles nii mõnigi inimene, et võibolla saab ka tema midagi ära teha.
Sellega seoses meenus mulle, et neljapäeval ma vist olin ka kohutavalt lahkes meeleolus. Nimelt, sõber, kes öömajale tuli, ei jõudnud poes käia enne Soome minekut. Seega ma andsin talle talle kõikvõimalikku söögikraami kaasa, mis kapist leidsin. Alates makaronipakist, mis mu kapis kaks aastat seisnud (ma kohe üldse ei armasta neid kõige tavalisemaid makarone), ja lõpetades õunaviinaga, mille ma vana-aastaõhtuks varunud olin. Eks sel teol oli omakasu kah mängus – ma ju ikkagi üritan oma joomist vähendada:P Kuigi, viina nagu ei puutu kah niisama, kui just mingi suurem üritus pole käsil.