Juhe hakkab kogu selle mõtlemise ja planeerimise peale kokku jooksma. Eriti, kui ma vaatan oma kontojääki ja üritan välja mõelda, mis ma ülejäänud kuuga peale hakkan, kui ma selle lennukipileti ära ostan. Ja kui ma selle pileti ostan, siis on vaja veel välja mõelda, millise põõsa all veeta neljapäev vastu reedet, sest saatus (ja inimesed) on meie vastu ja ei võimalda meil juba neljapäeva õhtul alpide poole kihutada. Praegu on juba selline käega löömise tunne tulnud. Eriti, kui tele2 ka veel kaikaid kodarasse loobib – avastasin nimelt, et ta võimaldab ainult helistamist välismaal(e), aga mitte sms-e saata (kui vastuvõtja pole just tele2 partner). Ja mina eelistaksin ometi just sms-e saata, sest see on odavam. Igatahes lahkun ma sellest operaatorist esimesel võimalusel. Eeldaks küll ju, et kui on olemas roaming teenus, siis seda saab ka kasutada. Nii ei saa ju planeerida, kui teise osapoolega kontakti kuidagi ei saa. viu viu..
Võibolla peaks rahamure lahendamiseks oma diivanil ühe koha ajutisel välja üürima:) Ehk siis peaks oma tuppa võtma üürilise. Kitsaks läheb, aga boonuseks on tasuta parkimine kesklinnas!
Hommikul bussis mõtlesin, et miks inimesed ei viitsi (või ei julge) suud lahti teha, kui neil miskit vaja on. Ühel mutil oli vaja istuda. Selle asemel, et küsida, et kas ma laseksin ta mööda, üritas ta hoopis mulle sülle istuda. Või noh, minust üle ronides kõrvalpingile ronida. Ma sain aru küll ta liigutustest, mida ta üritab ja tulin eest ära, aga miks mitte öelda seda enne sülle ronimist. Ma isegi ei tunne toda inimest. Kui möödalaskmist ei julge küsida, siis tutvustada võiks küll ennast, kui soovitakse nii lähedast kontakti.
