Tööst rääkides, tundub, et hullem osa on nüüdseks möödnud. See muidugi ei tähenda, et mul reedel jälle hulk asju ootel ei oleks, mille tähtajad olid ka juba esmaspäeval ilmselt. Lihtsalt need olulisemad ja homse tähtajaga asjad said vist valmis. Homme pole ka kedagi kontrollimas, kas kõik sai korda. Meile loeti lausa sõnu peale, et wifi küll on olemas, aga arvutit pole mõtet seminarile kaasa võtta. Tegelt üks töövaba päev kulub praegu vägagi marjaks ära, mis siis, et tundide viisi saab paigal istuda ja kuulata. Vahepeal saab süüa ja juua ka. Tavaliselt on väga huvitavad loengud olnud. Üks kord oli natuke igav ja üks kord olin liiga palju veini joonud ja ei suutnud viimast loengut jälgida.
Üks töövaba päev on mul ilmselt ka nende ületundidega välja teenitud. Eks ma hoian seda selleks puhuks, kui jälle vaja nädalavahetuseks näiteks Itaaliasse sõita. Samas, nagu mul oleks veel energiat üle – tulin koju ja hakkasin haltuuraga tegelema. A noh, lihtne töö ja pappi on vaja:)
Hommikul tööl räägiti täidetud ja tulevastest eesmärkidest seoses inimestega. Mainiti meie ülemise korruse ülipositiivset õhkkonda (tea, kuidas me seda uues kontoris küll säilitame, kui meil oma poolkorrus ära kaob..) ja lisaks ka seda, et minul ja veel mõnel nagu polekski eesmärke, sest kõik vajalik on nagu olemas. Ma enda jaoks mõtestasin selle küll irooniliselt ümber, et noh, mis neil webineegritel ikka areneda, neeger jääb neegriks. Aga tegelt saab eesmärke seada küll. Mullegi on viimasel ajal suuremaid ülesandeid antud, ma isegi ei olnud vist päris valmis selleks. Sest see tase on ikkagi midagi muud, kui põlve otsas haltuurat tehes. Nõudmised on kõrgemad. Summad on ka suuremad, ei saagi ju muud oodata, kui kvaliteeti. Ma ei tahtnud tegelt öelda, et ma ise sellepärast kohe rämpsu toodan:) Lihtsalt, haltuura puhul on vastutus palju palju väiksem. Ja nii ongi jube raske tööl võtta vastu ülesanne, millest tead, et oodatakse mingit superlahendust. Lihtsalt väike hirm on, et ei saa hakkama. Aga harjutamine võib mõnel puhul ka meistriks teha..
