Üks eesmärk on täidetud – suutsin suurema osa piinlikest momentidest kas ära unustada või lihtsalt mittepiinlikeks mõelda. Need osad, mis meeles, ei tundu täna enam nii hullud (ega ma hea mäluga pole iial kiidelda saanud kah). Ülemus muidugi noris järmisel päeval. Pakkus mulle pohmelliravimiks isegi veini.
Tegelikult oli ikkagi see neljapäevane seminar üks väga hea seminar, ja afterparty oli ka lõbus. Ikka juhtub ju, et lõbus pidu lõppeb mitte nii lõbusa hommikuga. Aga see on ju mööduv nähtus. Muidugi nüüd jääb veel üle loota, et ma oma lemmikpluusilt (valgelt, ofkoors) punase veini maha saan.
***
Reedel maal ootas ees paar tõbist inimest – mingi kõhuviirus ilmselt kallal. Aga ega kaks kolmandata jää – laupäevaks oli üks haige juures. Ja tänaseks suutsin ka mina selle kurikuulsa kõhutõve hankida. Ema vist kah ja ega õdegi päris terve polnud. WC ukse taga olid kogu aeg järjekorrad. Tegelt sai nalja ka, avastasime ühe tableti paki pealt sõnapaari “vormitu istumine” ja see sai siis hoolega kasutusele võetud. Aga tegelikult ei soovita kellelegi. Mul siiamaani kõhus keerab. Aga vähemalt jõudsin ilusti linna ja saan nüüd ülejäänud õhtu lihtsalt vedeleda ja toidu asemel teed juua. Söögist ei taha isegi mõelda. Vennast täitsa kahju, kes eile sünnipäeval sellises seisus oli. Väga hea salat oli noh.
Üks mu kassidest üritas mind vist reedel ära tappa. Mitte see mu lemmikum, vaid teine. Hüppas kätte kinni, kui talle pai tegin, ja lahti ei lasknud enam. Tavaliselt teine kass laseb lahti, kui kätt ei liiguta, tema aga surus hambaid ja küüsi aina sügavamele kätte. Kui käe üles tõstsin jäi veel korraks rippuma käe külge, siis arvas, et aitab vist. Ma olen täiesti haavatud. Äkki mul polegi kõhuviirus, äkki on mingi kassimürgitus. Käsi siiski liigub:)
