Mul on tõesti puhkust vaja. Mul on tunne, et pool ajast ma tööl tegelen projektijuhi peale urisemisega. Muidugi on ise ta süüdi selles, et ta ei valmista mu jaoks ülesannet korralikult ette vaid jupikaupa annab vihjeid ja seda ka siis, kui ma ise küsin. Ma ei taha küsida igat detaili eraldi, ma tahan, et mulle edastataks ülesanne tervikuna, nii et minu küsimused oleksid vajalikud vaid mõne asja täpsustamiseks, mitte aga selleks, et üldse jälile jõuda, mida teha ja kuidas teha. Kuna selline stiil on nende kahe viimase raske nädala jooksul domineerivaks olnud, siis sellest ilmselt ka minu üldine väsimus ja tüdimus kõigest sellest siin. Ja mulle ei meeldi tegelikult olla sellises urisemise tujus, see väsitab mind ennastki. Aga ma ei suuda teeselda head tuju, kui mind asjad närvi ajavad.
Vahepeal tõin kodust auto ära ja selle aja sees oli kontor peaaegu tühjaks saanud, isegi pj-i pole. Tassisin rasket monitori neljandalt korruselt alla ja käristasin selle jõudemonstratsiooni käigus oma lemmikteksad katki. Tegelt olid nad juba enne katkiminemise äärel, nüüd on aga ikka vaja poodi minna uusi otsima, sest teised on ka umbes samas seisus.
Hea uudis on see, et lõunas pidi veel piisavalt lund olema ja võibolla õnnestub homme lõpuks mäele minna. Loodetavasti mu jalad homme ikka kannavad mind, sest käed on küll veel monitori tassimisest nõrgad. Loodetavasti rooli suudan ikka keerata.
