Nädalavahetus möödus seekord üsna plaanipäraselt. Mäele jõudsin ja isegi valima. Ja vennale külla. Ja isegi sauna täiesti plaaniväliselt.
Mäele minek jäi küll veidi hilja peale, aga täiesti piisas, kui kell kolm kohale jõuda. Sest väljas on ju nüüd juba kuueni valge. Minu peavalu ja suutmatus suusaliftiga toime tulla rikkus mul nats selle ürituse muidugi ära. Peavaluga jala üles minna oli ikka päris valus. Nii ma siis peale mõnda tiiru läksin hoopis baari. Mitte, et õlle joomine peavalu paremaks oleks teinud, aga meeletut janu, mis ülesronimisega kaasas käis, kustutas hästi. Igatahes, ma tahaks ikka loota, et talve veel jagub, sest ma ei ole veel isu täis lauatanud. Muidugi ma eelistaksin seda Itaalia mäge, kus korra käisin. Kui juba korra üles said, siis läks ikka tükk aega enne, kui uuesti alla jõudsid. Seal oli ka parem lift, parem mägi, parem lumelaud ja klambrid ja isegi saapad. Seekord Kütiorus sattusid mulle väga kehvad klambrid ja saapad pigistasid – ehk siis kõik asjaolud olid minu vastu.
Pühapäeva hommikul äratas mind väga lähedalt kostev müra. Autode põrin, klotside klõbin.. kõike ei mäletagi, aga seda oli palju. Kell seitse hommikul. Aga Põlvas on see tavaline. Ega ühte alla kahe aastast ju huvita, et mõni vana inimene magada üritab:)
Peale lõunat jõudsin kodulinna tagasi. Ütleks, et päris napikas oli. Tee peal kohtasime päris mitut veidra ja liigjulge sõidustiiliga roolijat ja kahte kaskadöri, kel oli ilmselt plaan nii mõnigi kodanik teise ilma saata. Ma ei tea, kas neil see õnnestus, aga meie pääsesime kaks korda väga napilt lauskokkupõrkest. Autojuhi reaktsioon ja pidurid päästsid. Ja sellisel hetkel ei jõua sa isegi seda vastutuleva auto numbrit vaadata. Mina oleksin igatahes politseisse need potentsiaalsete mõrtsukate numbrid edastanud. Just selliste pärast ma Tartu maanteed väldingi. Viljandi maantee on sellega võrreldes külavahetee, kuigi eks sinnagi eksib vahel mõni kamikaze.
Ja siis lõpuks jõudsin ka valima. Esimest korda elus. Lilli ei antud. Ema viisin ka valima, ta vist muidu poleks viitsinud väga. Ega ma tegelikult lõpuni välja ei suutnud uskuda, et seekord ei võidagi kesikud. Ju siis oli seekord rohkem neid, kellel oli neist nii kõrini, et otsustasid ka ikka valima minna, et natukenegi nende võimalusi vähendada.
Tundub, et nädalavahetuse aktiivsem veetmine on hästi mõjunud. Juba teisipäev ja ma pole veel tööl urisema hakanud:)
