Kui kerge on ikka masside mõjutamine. Tasub vaid teha kampaaniakorras allahindlust, kui inimparved kohale ujuvad. Ja pakutaks seal siis miskit jube väärtuslikku.. Miks ei riputata hullarite juurde veel lisaks plakateid, millel meeldetuletusena sõnum: võidab see, kellel on surres rohkem asju! Võibolla siis ostetaks veel rohkem.
Alati ma mõtlen, et ma hoian hullaritest eemale, et saan hakkama need mõned päevad poes käimata. Aga alati selgub, et ikka ei saa. Näiteks sünnipäeva ajal on alati hea stokist veine varuda. Seekord sai aga kohvi otsa. Ja olgugi, et ma saan seda ka tööl piisavalt tarbida, on kohvi joomine siiski hommikust ärkamist – mölutamist – blogidelugemist ja terevisioonivaatamist saatev kohustuslik rituaal. Ilma kohvita võiks ma ju otse vannitoast tööle tormata ja võiksin veel kauem magada. Mulle see ei sobi, ma pean natuke aega enne minekut uue päevaga kohanema, sest varajane ärkamine on mulle täiesti vastunäidustatud. Pealegi keedan ma mõnel hommikul putru või teen võileiva, ja millega siis veel neid tarbida, kui mitte kohviga. Lihtne. Ehk siis olin siiski sunnitud ühe poeretke täna ette võtma. Aga ootasin ikka, et kell läheneks sulgemisajale, et vast on rahulikum. Ega ei olnud küll väga. Samas, ma ei kujuta siis ehk ettegi, mis seal päeval toimus.
Käisin alguses igaks juhuks (et ühte soodushinnaga lõhna testida) parfümeeria osakonnast ka läbi ja uskumatu – minu lemmikjuuksevärv oli soodushinnaga, ja üks superilus sinine ripsmetush samuti. Muidugi ma pidin need ära ostma. Nagunii on mõlemat kohe kohe vaja uut ja see viimane sinine, mida hetkel kasutan, pole üldse nähtavalt sinine. Inertsist ostsin veel ühe roosa küünelaki (ma pole küll vist vähemalt aasta otsa küüsi lakkinud, aga nii nunnu oli noh) ja kaks paari ilusaid ja hea hinnaga sokke pole vist veel väga hullumeelne ost. Siis läksin kohvi ostma ja leidsin oma lemmikmahla ja lemmikvalgehallitusjuustu soodushinnaga. Loogish, et need ka rändasid korvi. Ja kogu selle sebimise käigus oleksin kohvi peaaegu unustanud. Seda juhtub minuga ikka päris palju. Et lähen midagi ostma, ja unustan ostlemise käigus selle konkreetse asja täiesti. Nagu näiteks meenus mulle toidukast väljudes, et tegelikult tahtsin ma ju teksaseid ka vaadata. Sest vanad kipuvad ikka ükshaaval üles ütlema. Aga see põige riiete osakonda osutus üsna mõttetuks. Pigem oleksin miskit mänguasja osakonnast leidnud:) Tegelikult tegin üldse oma päeva suurima ostu hoopis loomaarsti juures. Seal ei ole mul tavaliselt rahast kahju, nii nagu näiteks riietepoes. Peaasi, et kiisudel kõht kvaliteettoitu täis ja tervis korras. Räbalate teksadega käimine häirib mind palju vähem, kui kasside tervisehäired.
