Hommikune äratus on teinekord üsnagi tervitatav nähtus. Näiteks siis, kui näed unes, et oled kaksiktornidesse kinni jäänud (jah, need samad tornid, mida enam ammu olemas ei ole). Kuskilt tuleb suitsu, seinad varisevad. Samas, miski ei tundu olevat liiga ohtlikult lähedal. Mis ei tähenda, et see vähem õudne oleks. Oled enda meelest 12 korrust treppi mööda alla jooksnud, teadmisega, et seal asub väljapääs. Seda leidmata satud paanikasse ja ei leia enam ka treppi, mis allapoole viiks. Kasutad selle asemel lifti ja lendad vabalangemisega 60 korrust allapoole. Mhmh.. maandumine ei olnud mõnus, aga miskit hullu ei juhtunud. Ainult, et kuidas ma nii kõrgele sattusin? Paanika ikka ei kao, sest ust, mis välja viiks, endiselt ei ole mitte kuskil.. ja siis kuuled tuttavat äratussignaali red hot chilli peppersi esituses..
Vot umbes sellise mälestusega ma täna ärkasin ja olgugi ärkamine kergendus, oli ärgates selline väsimus nagu oleks vaid paar tundi magada saanud.
Päev sattus ööst palju parem olema. Tööpäeva oli meil vaid mõni tund hommikupoole ja seegi aeg kulus viimaste asjade kokkupakkimisele. Tööd ei olnud nagunii. Paar ülesannet saabus alles hiljem, kui juba kodukontorisse üle olin kolinud.
Peale seda tegin väikse külastuse ühe uue hambaarsti juurde, sõbrantsi soovitatud hambaravilasse. Ma vist vahetan nüüd taas hambaarsti. Aga põhjus pole üldse arstis, kes mind nädal tagasi “piinas”, arst oli väga tore ja oma tööd tegi väga hästi. Põhjus selles, et tolles eelmise nädala ravilas ei tehta kõiki protseduure, mida mul vaja on. Ja kuna ma ei viitsi mööda erinevaid kliinikuid joosta (eriti, kui üks neist kannab polikliiniku nimetust – ma ei salli polikliinikuid. Kui vähegi võimalik, eelistan erakat. Isegi mu perearst asub küll suures polikas, aga on siiski täiesti omaette asutus. Pisike ja hubane koht. Järjekorras istumine on seal ka muidugi tüütu, aga ei ole nii ebameeldiv), siis valin sellise, kus ma saan kõik vajaliku tehtud. Asukoha ja hinna poolest sobib ka rohkem. Rääkimata sellest, et taaskord sattus mu arstiks väga sümpaatne meesterahvas. Hambaprobleemidega olen vist terve elu maadelnud, aga vähemalt saab miski osa sest korvatud silmailuga;)
Kusjuures, nii mõnusat hambaravilat annab ka leida. Kui kohale jõudsin, öeldi, et läheb veidi aega ja, et kas ma soovin teed või kohvi ja ajalehti. Nii lahe mu meelest. Ega see ooteaega muidugi vähem pinevaks ei teinud. Hambaarsti juures pole iial kasu sellest, kui korrutad endale, et midagi pole karta. Tead, et pole miskit karta ja, et kui natuke ongi vastik ja ebamugav, siis umbes tunniga on see alati läbi. Aga need lapsepõlve õudused ei kao nii kergelt meelest..
Keegi võiks mu toa ära koristada. Päevavalges näeb see täitsa jube välja. Ja ma satun vist homme ka poolest päevast kodukontorisse, sest uues kontoris lubati alles reedeks ineternetti.
Suudaks nüüd veel hommikul meeles pidada, et me oleme nüüd kolinud ja ikka õigesse kontorisse minna.
