Ma arvan, et täna õhtul saan ma Potteri viimase osa läbi loetud ja siis saan jälle korralikult end välja magada ja ka muude asjadega tegeleda. Hetkel on tükk tegu ärkvel püsimisega, kuigi kell 2 magama minna polegi ju nii väga hilja, arvestades, et veel mõni aeg tagasi ma läksin iga päev kella 1 paiku magama. Aga ju siis see viimastel kuudel 12 paiku voodisse pugemine on aidanud natukene rohkem välja puhata, sest tegelikult ma imestan üldse, et ma viimastel hommikutel õigel ajal üles olen suutnud ärgata. Muidugi on mul veel ka nädalavahetused, kus ma, kass kaisus, rahulikult lõunani magada suudan. Võibolla kass ei tahakski nii kaua magada, aga ta üldiselt ärkab siis, kui mina ärkan, kuigi ma tean, et ta mõnikord käib hommikuti kuskil ära. Õues või söömas näiteks või uurimas, mis toimub, kui kahtlaseid hääli kostab. Oma majavalvamiskalduvusega meenutab ta aegajalt koera. Kui ikka mõni võõras kass hoovi tuleb, siis jookseb urisedes teda ära ajama, kuigi ta enne alati veendub, et ma ta selja taga olen. Kui ta päris üksi on, siis ta vist endast suuremat kassi väga hirmutama ei kipu.
Kassidel on hetkel keerulised ajad – üks kahe aastane tüüp viibib juba mõnda aega seal hoiul ja tihtipeale on seal kokku kolm väikest huligaani, keda kassid jubedalt kardavad ja siis nad on pidevalt kuskil peidus. Ja no kassidele ei tee selgeks, et laps tahab lihtsalt pai teha, mitte ei püüa teda oma tormijooksuga hirmutada ja lastele pole ma suutnud selgeks teha, et kassid kardavad, kui nad äkilisi liigutusi ja jubedat kolinat teevad.
Näh, pidin ju kirjutama, et kuidas mul pole üldse aega blogida ega midagi muud teha Potteri kõrvalt, aga välja kukkus nagu alati – kassijutt:)
Aga tegelikult on raske seda viimast kahtesadat lehekülge lugeda. Esiteks on juba üks keskseid tegelasi nutma ajava kirjelduse saatel surma saaanud ja ma tean, et veel mitmed on talle peatselt järgnemas ja üks neist on minu kõige lemmikum tegelane:( Teiseks tähendab see, et kui see 200 lehekülge läbi saab, pole enam mida oodata. Varem ootasid muudkui järgmist raamatut, et teada saada, mis saab edasi. Nüüd, kus on juba teada, mis saab (ma ju lugesin lõpu ära, onju.. mis ei tähenda aga, et kogu sisu lugemine seni pole uskumatult põnev olnud ja mind poole ööni üleval hoidnud juba mitu päeva), on natuke tühi tunne. Ühelt poolt, oli ka aeg, eksole, et too surematu pahalane juba otsad annaks, teisalt jälle, mida ma nüüd lugema hakkan?! Isegi kui ilmuks raamat Potteri laste või lastelaste seiklustest mingi uue füüreriks pürgija vastu, ei suudaks miski asendada praeguseid armsaks saanud tegelasi.
Eks vist tuleb siis leppida Pratchetti üllitistega (ja ma ei pea leppimise all silmas seda, et need kehvemad oleks vaid, et see on hoopis teine teema ja, et kahe lemmiku asemel on nüüd vaid üks), mille tegelased on ka omaks saanud. Ja muidugi on vastu talve tulemas veel Potteri seitsmenda osa eesti keelne versioon, mida ma kindlasti lugemata ei jäta ja lisaks on alati võimalus kõik raamatud uuesti üle lugeda ja kõrvale veel filme vaadata/oodata.
