Mõni sissekanne tagasi sai 1000 täis. Oh küll ma olen tubli.
Üritaks nüüd veel nii tubli olla ja need pooleliolevad asjad kah ära lõpetada.
Igatahes. Suvekad said läbi, suvi veel mitte õnneks. Puhkus algab homme õhtul. Juhhuuu!
Miskit hullu suvepäevadel ei juhtunudki (mõni arvas isegi, et läbi aegade kõige igavamad suvekad), kui välja arvata see, et üks tibinas õhtul haiglasse viidi, aga sel polnud mingit seost meie üritusega, põhjus peitus ilmselt eelmisel päeval söödud hiina toidus. Teine suurem aktsioon oli dj sõimamine ühe tüübi poolt. Ühelt poolt oli see sõimamine väga nõme, teisalt jälle oli dj-st ikka väga nõme meile terve õhtu mingeid magedaid vanu lugusid mängida, kui meie tahtsime tantsulkat moodsa muusika järgi. Ja ta ei muutnud valikut ka peale seda, kui talle sõimuga peale lennati. Ja kell kolm öösel, kui ta sama rida ajas, räägiti, et tegelikult pidi tema teenuseid vaid kella kaheni tellitud olema. Noh, mingil hetkel sai kõigil sellest majasisesest diskost kõrini ja tekkis mõte, et minu autost saab ka päris hästi muusikat kuulata. Nii ma siis parkisin end maja ette ja siis hakkas kohe kõigil palju lõbusam. “Pulmad ja matused” sai vist vähemalt 10 korda kuulatud ja kaasa üürgatud. Natukese aja pärast nägime kuidas mossis dj minema sõitis. Kõigil oli hea meel.
Mingil hetkel tekkis mu autosse üks wannabe-dj, kel võibolla tõesti isegi oli häid plaate kaasas, aga tema probleem oli see, et ta lasi igast loost vaid mõned sekundid. See jälle ei olnud äge, aga ma üritasin mitte välja teha. S.t. korra käisin üritasin öelda, et kuulaks siis mõne loo lõpuni ka, aga siuke tunne oli, nagu seinaga oleks rääkinud. Lõin käega.
Algas see päev tegelikult väga kenasti. Kõigepealt käisin ma hommikul kiirelt shoppamas, sest ma lihtsalt ei kujutanud ette, et ma olengi sellise ilmaga päev otsa pikkade pükstega (isegi, kui sääred on tiba üles keeratud). Kuna mulle mu vanad seelikud väga selga ei mahu enam ja pealegi on nad kõik täiesti ebamoodsad ja igavad, siis oli ainuke variant üks kiire poetuur teha. Muidugi ikka viimasele minutile on vaja jätta sellised asjad. Aga ma arvan, et edaspidi peaksingi hakkama kella 9 ajal hommikul shoppamas käima, nii mõnusad tühjad poed olid. Ei pidanud õnneks kaua otsima, kui leidsin täiesti sobiva seeliku sobiva hinnaga. Nii ma siis saingi sel aastal esimest korda seeliku selga. Suvekatele jõudes igatahes tekitasin poleemikat, sest keegi ei osanud seda minust oodata noh:)
Kohale jõudmine polnudki väga keeruline, kuigi, kui olin juba pikka maad mööda kruusateed sõitnud, tekkis vahepeal küll kahtlus, et äkki ma olen mööda sõitnud juba õigest kohast.
Seekord sai siis Nõvast veidi rohkem nähtud, kui viimatise pulmaskäigu ajal.
Peale kogunemist toodi suurema tseremooniata lõunasöök lauale ja siis toimus mõnda aega rahulik paigalistumine ja supi lürpimine. Õlu muidugi kuulus terve päeva jooksul pea iga liigutuse juurde. Peale toitlustamist organiseeriti meile kiirelt üks vahva orienteerumismäng, kus sai kasutada gps-i, lahendada ristsõna, ronida nõgestes ja lisaks teha ka väikseid külapoe peatuseid. Lõbus ringijõlkumine oli see. Kusjuures, oh imet, meie tiim jõudis küll teisena sihtpunkti, aga kuna meil olid kõik vastused õiged ja teistel ei olnud, siis meie võitsime. Suurt shampust sai enne joomist kõvasti raputatud..
Peale orienteerumist toimus jälle üks suurem sööming. Ja muidugi peale söömist tundus millegipärast kõigile, et oleks hea mõte ujuma minna. Kõik tormasid mingisuguse järve äärde, mida osa inimesi mudamülkaks kutsus. Osa rahvast rääkis aga mere äärde minekust ja ma sättisin ennastki sinna mereääre seltskonda. Üldse ei plaaninud ujuma minna tegelt, aga meri oli sellel palaval päeval väga ahvatlev oma suurte lainetega. Nii ma siis saingi sel aastal korra ikka vette kah. Vees oli küll hirmus külm ja soolased lained kippusid üle pea loksuma pluss osa tibinaid kurtis millimallikate üle. Mina nendega õnneks kokku ei puutunud. Ma isegi ei oska ette kujutada, millised need on. Ainukesed millimallikad, mis mulle meenuvad, on Valli baari spesialiteet. Küll aga sain oma kõrvaga ära kuuldud, mis häälega liiv laulab.
Peale mereäärt toimus vist põhiliselt niisama tsill ja jooming. Ma mäletan küll veel üht poes käiku. Ma kohe aimasin ette, et nii läheb. Et tegelikult oli mul pagasnikus päris mitu õlut, aga mulle pidevalt tundus, et seda on vähe ja nii ma tegin päris mitu poe tiiru nii “igaks juhuks”. Ja mul ei jäänud mitte ainsamatki õlut alles. Ja eks see oli siis hommikul tunda kah. Ja mitte vähe. Hea, et ma vähemalt mõned pudelid laiali jagasin. Ja hea, et suurema osa minu varudest moodustas D-light.
Enne pimedat sai omale ka telkimisplats välja vaadatud. Polnud just suurem asi koht telkimiseks – künklik ja liiga lagedal – aga suurt valikut ei olnud. Majas oli kah ruumi tegelt, aga ma olen oma privaatsuse armastuses nii kinni, et kui võimalus on, valin igatahes telgi. Ja ma ei olnud ainuke, paar telki oli veel seltsiks. Aga noh, rääkides privaatsuse armastusest.. minu naabertelkija sattus tol õhtul mulle põhiliseks seltsiliseks selle rahvamassi keskel ja kuidagi suutis ta mind veenda, et kuna mul on veepudel telgis, siis tema peab ka minu telgis olema. Ma olen tavaliselt küll üsna veendunud ja järjepidev selgitamaks, et ma ikka tahan üksi telgis olla, aga vist oli tol hetkel juba üsna ükskõik. Küll aga ei olnud ma ükskõikne selle päikese suhtes, mis mulle läbi telgi seina täpselt näkku hakkas paistma. Me nimelt alles päiksetõusu aegu avastasime, et vist on kah aeg magama minna. Ma arvan, et ma paar tundi pidasin seal telgis vastu, kuniks päike oli telgi nii kuumaks kütnud, et ma vedasin oma madratsi ja magamiskoti telgi taha palju jahedamasse kohta. See küll mind pohmellist ei päästnud, aga vähemalt ei olnud tegemist pohmelliga umbses ja palavas telgis, mis on üks hullemaid asju, mida ma suudan ette kujutada seoses pohmelliga..
Hommikud on onju sellised, et ärkad üles, käid dushi all, kõnnid veepudeliga ringi, otsid miskit süüa, mõtled, et peaks koju sõitma hakkama.. Noh, vähemalt seekord oli. Kui olemine tundus juba enam-vähem nitshevoo, siis pakkisin oma telgid ja asjad kokku ja hakkasin kodu poole liikuma. Ja oh üllatust – Nõva needus käib minuga endiselt kaasas. Ja ma ei nimetaks seda needuseks, kui esimest korda seda kanti külastades mul sinna sõites paha poleks hakanud. Ma polnud sel hetkel isegi alkoholi poole vaadanud. Järgmised neli korda (tagasiteel) võib muidugi osaliselt alko süüks panna.
Koju ma igatahes kuidagi jõudsin. Mingil hetkel oli küll uni võimust võtmas ja ma kaalusin tõsiselt väikese uinaku tegemist. Aga kuna see oli nii kodu lähedal, siis tundus see mõte üsna jabur. Suutsin end piisavalt kokku võtta, et teekonna lõpuni silmad lahti hoida. Küll aga jõudis kohale, et inimesed ei teegi nalja, kui räägivad rooli taga magama jäämisest. Mind ilmselt hoidiski ärkvel teadmine, et nii vähe maad on minna. Teadmine, et oma kodu, oma voodi, on nii lähedal. Pluss mul oli ilge isu arbuusi järele. See on minu viimaseaja kõige lemmikum pohmellirohi. Nimelt paljast vett pohmelliga lürpida on tüütu ja söögiisu üldiselt ka pole, kuigi kõht on tühi. Arbuus lahendab mõlemad probleemid. Eelduselt, et on hea arbuus:)
Ja oligi kõik “lühidalt”.
