Esimene puhkusepäev õhtusse veeretatud. Magasin tuimalt lõunani, nagu ma nädalavahetustel alati teen. Millegipärast ei suuda ma vist kunagi harjuda varase ärkamisega (kuigi mõnikord ärkan minut enne äratuskella, aga eks see maast lahti saamine on see kõige raskem osa), küll aga ei ole mul mingit probleemi nädalavahetustel ja puhkuse ajal alles kell 12 silmad lahti teha. Mõni aeg peale ärkamist sain hakkama lollusega ja lugesin töömaili. Oligi üks ülesanne saabunud, mis minu teemaks. Või vähemalt minu juhendada. Tegelikult oleks mulle nagunii ilmselt üsna kohe helistatud sel teemal. Selgus aga, et meie kolmest webineegrist on üks haiguslehel tänasest, mis tähendas, et üks tüüp rabeleb kolme eest. Ja ta isegi ei tahtnud mu juhendamist kuulda, sest tal lihtsalt ei olevat aega. Noja minul ei olnud siin koduarvutis vajalikke faile ja üks programm oleks kah tahtnud installimist. Mõtlesin siis seletada asja tibile, kes seda projekti juhib, aga tema jälle polnud nõus, arvas, et ta ei saa hakkama.. ilmselt lihtsalt ei viitsinud. Lõpuks leidsin ühe tubli assistendi, kellele siis msn-i ja telefoni teel sai asja töö käigus seletatud ja ta sai täitsa kenasti hakkama. Teinekord siis tean, kelle poole kohe pööruda.
Aga korra tekkis küll mõte, et ehk peaks selle nädala siiski tööl veetma, et see üks tüüp end tööga ära ei tapaks. Aga ei, ma parem teen kodust, nii palju, kui saan ja esitan lihtsalt pärast arve. No kui neil tõesti seal juba karauul ja väga vaja, eks ma siis kaalun seda asja.
Aga lisaks kaalun ma, kas mitte külastada lõunaosariike? Aga no inimesed ju tööl kõik päeval ja sellise ilmaga ei viitsi lihtsalt niisama kah üksinda ringi jõlkuda. Ja muidugi on veel plaan Tallinnas õlletada päris mitme inimesega. Ei tea, kas peaks tõesti mõne päeva seal ka veetma? Samas, on mul siin kasside seltsis hetkel tore. Ja arvestades, et ma täna neid vaktsineerimas käisin ja neile sellest väikse hingetrauma tekitasin, siis on ju ainult õiglane, et ma neile veel paar päeva pai teen. Vaktsineerimine ise oli tegelikult tühiasi võrreldes autosõiduga. Nad ei õpi vist iialgi ära autosõitu ilma miugumise ja oksendamiseta. Üks siis miugub ja rabeleb ja teisel on süda paha. Aga nüüd on jälle aasta otsa muretu. Ja nad võivad õnnelikud olla, et ma neid enam Tallinnasse ei vea, kuigi neil seal oma ihuarst, kes neid lapsest saati tohterdanud. Aga süüa ja rohtusid käin endiselt neile sealt ostmas. Ja hoian muu jutu sees siis doktorihärrat kursis kasside käekäiguga:)
