Eile oli juba natuke lõbusam päev. Töökõnesid võtsin küll vastu, ka täna. Aga see ei nõudnud mult erilist pingutust. Päeva tipp hetk oli ilmselt auto ratta vahetamine – mitte minu autol seekord vaid vennanaise autol. Meie küll seda ise ei teinud, me seisime vihma käes ja vaatasime pealt, kuidas vend rabeles. Üks noormees kihutas veel atv-ga kohale ja pakkus abi. Abiks ostus siis lauajupp, mida tungraua alla panna, muud abi väga vaja ei olnud. Ei kujuta ette, kuidas mitu inimest korraga ühe ratta kallal toimetaksid. Küll aga arvas vend pärast, et oleks võinud jah jätta selle tüübi ratast vahetama ja ise atv-ga seni sõita:)
Ratas ise osutus täiesti kasutuskõlbmatuks, sest ega ei saa ju kohe kinni pidada, kui mingit veidrat häält kuuled, ikka tuleb enne veel natuke maad sõita:) Aga edusammud siiski, sest alles nädal või kaks tagasi sõitis vennanaine venna autol kummi puruks ja see esimene kord õnnestus tal kumm täiesti ribadeks sõita:)
Õhtul üritasime venna loodavale firmale nime välja mõelda. See üks nimi, mis alati jutuks tuleb, ajab meid küll alati kohutavalt naerma, aga nime mõttes ei kõlba ta kuskile noh. Sest sa ei kirjuta ju nime juurde, kuidas seda hääldama peab. Muidu, aga pakkusin neile välja, et pangu naise perekonna nimi, kuna kõigi märkide kohaselt kauaks tal seda nime enam pole. Ja nimi ise on ilus ja oleks võimalus seda n.ö. säilitada. Ma üldse ei imestaks, kui nad teevadki seda.
Täna õhtul vist sõidan maale tagasi, väikse Tartu põikega. Mis tähendab, et ma pean hoolega linna kaarti enne lugema, kuna see linn mind isegi jalamehena suudab põhjalikult ära eksitada.
