Tänane õlleõhtu jäi veel lühemaks, kui alguses oli arvata, sest üks tibin organiseeriti homseks nii varakult tööle, et pidime ajakava kohendama ja sellest ka kinni pidama. Enam-vähem. Pool tundi tuli sellele viimasele lahkumiskellaajale sujuvalt kuskilt juurde, täiesti ilma minupoolse agiteerimiseta. Nice.
Teist päeva samu kingi katsetada oli küll viga. Mul pole vist mitu aasta varba peal ville olnud, ja nüüd on mõlemal suurel varbal üks. No ja kuidas ma nüüd reedel nende samade kingadega peole saan minna, kui mul juba terve kodutee täna oli mõte, et võtaks kingad jalast ja tuleks paljajalu koju. Et see ei saa ometi hullem olla, kui igal sammul mõttes “ai” öelda. Võibolla mitte ainult mõttes. Ja eelmisel aastal, või millal ma nendega viimati käisin, polnud mingeid probleeme. Jalad on ilmselt hea eluga – mugavate kingade ja autosõiduga – nii ära harjunud, et mugav kontsaking on täiesti vastunäidustatud.
Aga alkomüügi keeld on ilmselgelt inimestele mõjunud – terve pubi oli keset nädalat rahvast täis. Vabu kohti oli mõni üksik vaid. Ja isegi üks ilus mees oli pubis:) Ma ei olnud täna siiski piisavalt konditsioonis, et rumalusi teha. Pealegi, tibinad olid kohe kohe koju minemas ja üksi ma pubides ei käi veel. Kinno mõtlesin küll täna peaaegu et minna üksinda, aga kolleegitibinad olid nõus järgmisel nädalal kambaga minema, ja koos on lõbusam.
2,5 tundi hiljem:
Mul on tunne, et mul on toidumürgitus. Mõtlesin koju jõudes, et kell on vähe, vaataks filmi, jooks veel ühe õlle jne. Filmid olid küll head, aga pagana õlu ei läind üldse alla.. kraanikausist lõpuks ikka läks. Ja hetkel ei ole ka teps mitte hea olla. Vaatab, kuidas hommikul on..
Aga see oli küll hea otsus, et ma täna maale tagasi ei läinud. Esiteks oli tibidega väljas väga tore, teiseks, ema jõudis mulle neli korda helistada ja iga korraga oli mul aina parem meel, et ma linna jäin. Kasse tahaks muidugi näha. Ma veel pole otusanud, mis ma homme teen. Võibolla helistan kassile. See poleks ju esimene kord mul taga telefonitsi rääkida..
