Mingi jama on. Organism streigib söögi vastu juba teist päeva. Ilmselt on tegu psühholoogilise tõrkega seoses mu teksa otsingutega. Vist mõjus mulle üsna laastavalt see, et praktiliselt mitte ühedki jalga proovitud pükstest mulle ei sobinud või üldse jalga ei mahtunud. Lõpuks ma ju ühed leidsin, aga number nendel oli üsna hirmutav. Ja kuna ma need nüüd kavatsen ära kanda, siis ma ilmselt nii pea ei viitsi nende liigsete kilodega tegeleda. Viskasin isegi täna suure kotitäie riideid minema, mida pole tükk aega või üldse kandnud ja mis mitte mingi valemiga selga ei mahu enam. Kuigi, olid ajad, kus nad olid täiesti parajad. Nuuks..
Tundub, aga jah, et kogu see värk on mõjunud, sest mis muu saab see olla, et täiesti normaalset sööki süües esimese ampsu peale juba halb hakkab. Toidumürgitus see ju olla ei saa, siis oleks koguaeg halb, mitte ainult süües. Tegelikult lisandus täna sellele söömisejamale veel palavik ja peavalu kah. Peavalu tekkis peale suurt koristamisaktsiooni – mida ikka puhkusega peale hakata onju, kui tuba koristada. Muul ajal mul ju selleks mahti pole. Aga ilmselt oli organism ikka kurnatud ja koristamine oli liigne pingutus. Aga võibolla ma hoopis ei viitsi homsele üritusele minna ja tekitasin omale pseudo terviseprobleemi, et ei peaks ise vabandusi välja mõtlema:) Kes teab, inimene on üks imelik loom ju ja keha reageerib ju ka alateadvusele.
Hea uudis on see, et tänu sellelel jamale suutsin lõpuks täna terve selle puhkuse peale (suisa 2 nädalat!) lõpuks ka ühe alkovaba päeva teha.
