Nagu ma arvasingi, hullem ootab veel ees. Õigemini ma juba piinan end mõttetööga, what if..
Ehk siis asjad nii kaugel nüüd, et täna kutsuti vestlusele ja juba on seal ka käidud. Vestlus oli väga normaalne ja õhkkond oli selline poolametlik, poollõbus.. noh, vaba selline. Ikka tunduvalt lihtsam on töövestlustel käia, kui pole karjuvat vajadust uue töö järgi, lihtsalt soov miskit paremat leida. Eks muidugi sõltub ka inimestest, kellega vestelda. Aga tundub, et aastatega on ikka lihtsamaks asi läinud. Hakkab vist selgeks saama. Ja täna olin ma lausa nii ette valmistatud, et kirjutasin omale spikri küsimustega:) Seda ei ole ma varem praktiseerinud. Aga ma ei ole ka varem käinud niiviisi vestlemas, et ma pole päris kindel, kas ma ikka tahan töökohta vahetada. Ja sellepärast on vaja võimalikult palju asju enne üle küsida. Ma muidugi ei ole veel päris veendunud, et uus on parem. Vist praeguse ja võimaliku tulevase kontori suur erinevus oli see, mis ehmatas. Meil on ikka hästi lahe ja avar kontor hetkel. Hubane ka. Muidugi, eks seal oli veel nipet-näpet. Ja mis põhiline, läbima peab ju katseaja, ja kui seda ei peaks läbima, olen ma ju täiesti normaalsest kohast ära tulnud. Ehk siis mõtlemisainet on mul siin mitme päeva jagu. Vastusega läheb ka nagunii aega, enne vaja üks väike proovitöö kah teha neile.. Et tegelikult ma ei peaks ju ennast piinama enne selle asjaga, kui jaatav vastus tuleb. Sest kui eitav tuleb, siis on ju kogu muretsemine asjata olnud.
Oeh, näis mis sest asjast saab. Hetkel tundun ma endale küll täiesti otsustusvõimetuna.
