Kuhu ma ometi peaksin põgenema, et mu teele ei satuks kassid, kes näikse koduta olevat?
Täna oli üks kass ennast sättinud meie kontori vastasmaja katusele. Olen seda kassi ennegi näinud meie maja juures. Ja kuna meie läheduses elumaju väga pole, siis kahtlustan, et sel kassil kodu pole. Täna ta passis seal katusel siis korstna ääres tuulevarjus päris mitu tundi. Ülemus veel kutsus mind vaatama, et kas minu kass.. kõik teavad siin mu kassilembust. Ega ma ei varja ka seda. Aga mulle lähevad need õnnetukesed tõesti nii hinge ja enda kassid on mulle ka lõpmata armsad. See oli vist ka põhjus, miks ma selle teema täna oma cv-sse ära märkisin. Sain lõpuks edastatud. Oh, raske on see cv kirjutamine, isegi peale kõiki neid kogemusi, mis mul on. Ma ju olen praktiliselt iga kahe aasta tagant töökohta vahetanud, vahel ka rutem, ja praegune töökoht kah ei saa pikemat tähelepanu minu poolt, kui me nüüd selle potentsiaalse tööandjaga peaksime omavahel sobima. Aga näis. Hetkel hirmutab mind võimalikust vestlusest palju rohkem see, et kui ma peaksin neile sobima, et mis ma siis teen. Sest hetkel on tööl jälle kõik hästi, ja kui kõik on hästi, on mul üsna keeruline vastata küsimusele, miks ma lahkuda tahan. Pealegi on mul ülemused tegelikult väga toredad, pigem on see meie osakonna töökorraldus, mis häirib ja veel nipet-näpet, mis ma enda teada jätan. Aga ülemuste osas ma ei saa tõesti kurta, eriti kui ma mõtlen kõigile eelmistele ülemustele. Huh:) Praegu on mul ikka päriselt ka vedanud. Tegelikult ma tean põhjuseid ju, aga need mõjuvad mulle endale ka usutavamalt, kui ma olen parajasti ühel neist põhjustest endast välja viidud. Aga see nädal on kuidagi eriti rõõmsalt alanud. Kas võiks loota, et nädalalõpp tuleb pingelisem ja tigedam?:) Kusjuures, kui tulebki, ma võtsin reedeks kodukontori päeva, et saaksin maal oma autoasjad korda, nii et projektijuhiga nugade peale minna on üsna keeruline. Eriti muidugi peale meie tiimi bändi vägevat etteastet.
Oh, tegelikult ma rääkisin ju hoopis kassist, onju. Kass vist päästeti ära. Kurtsin meie kontorijuhile kassi olukorda ja ta helistas maja haldajale:) Nad uurisid, et kas nad peavad nüüd selle kassi ära päästma. Ja ilmselt nad siis seda tegid ka, sest natukese aja pärast kiisut näha polnud enam. Ja karta on, et ise oleks ta sinna katusele kauaks võinud jääda, sest see raudredel, millest ta võibolla häda sunnil üles ronis, ei ole vist kassile väga sobilik alla tulemiseks. Puu redelist saavad nad küll ilusti üles alla, tegelt ilmselt ka rauast redelist, aga mõnikord nad millegipärast ei saa ise alla. Võibolla avastavad üles jõudes, et neil on hirm kõrguse ees? Kes teab. Aga mul on hea meel, et ma ei pea täna öösel enda pead vaevama sellega, et kuidas see kass seal katusel hakkama saab. Nojah, mitte et niisama kodutu olla kah hea oleks. Aga vast saab ta hakkama, kui ta seni on elus püsinud.
Ja mina saan ka hakkama, ja lohutan ennast vahel sellega, et vähemalt kahele kassile olen ma kodu pakkunud ja rohkemaks ei ole ma võimeline. Pealegi oleks see kasside suhtes ebaaus, sest nagunii on üks mulle suurem lemmik ja vahel mul on süümekad, et ma teist nii palju ei hoia. Samas on tema inimene, mu ema, tal igapäevaselt lähedal, paitab kui mahti saab ja suhtleb taga.. minu lemmik saab siis kõrgendatud tähelepanu nädalalõppudes ja tema ees on mul ka süümekad, et ma teda nii harva vaatamas saan käia. Nii ma siis tegelengi nädalavahetusel põhiliselt kasside paitamisega ja ma räägin nendega juttu ka. Ja me ei vaidle kunagi:)
Ja ma ei valeta, kui ma ütlen inimestele, et ma võin oma kassidest lõpmatuseni rääkida;)
