Natuke vara vist rõõmustasin, et asjad loksuvad ise paika. S.t. korraks loksusid ja aitasid otsustada, aga praeguseks hetkeks on olukord mõnevõrra keerulisemaks muutunud.
Nimelt andsin täna lahkumisavalduse ära. Ei olnud väga tore ülesanne mulle ja oli näha, et ülemus ka ei rõõmustanud.
Järgenud vestluse käigus üritas ta mind mõjutada igatahes ümber mõtlema. Argumendid olid mõneti päris veenvad, kuid oma tööülesannete muutumisse ma siiski väga ei usu, sest see eeldab siiski meie osakonnas suuri ümberkorraldusi. Aga eks homme peale väikest koosolekut vist kuuleb, mis nad pakuvad mulle. Seni on nad suutnud päris mitu lahkumisavaldust toonud inimest suutnud ümber veenda. Tahaks loota, et ma suudan endale kindlaks jääda. Kuna palk on mu otsuses ka määrava tähtsusega, siis ma usun, et nad ei tee mulle paremat pakkumist.
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, täna õhtul saabus teisest kohast, kuhu kandideerinud olin, e-mail teatega, et proovitöö oli väga hea ja et minust ollakse huvitatud. Vist oleks nüüd juba aeg neile ka cv saata:) Olin tuttava kaudu saatnud tehtud tööde nimekirja, et selle põhjal öeldaks, kas on mõtet üldse cv-d saata. Tuli vastus hoopis proovitöö sooviga. No ja nüüd juba kutsuti vestlema. Ja nüüd ongi jama, et mis ma teen. Ma olin algusest peale mõelnud, et kui valida on, siis valin selle koha, mis nüüd viimasena reageeris. Aga nad jäid lihtsalt paar päeva oma kirjaga hiljaks ja esimesest kohast taheti kiirelt vastust. Ehk siis ma tunnen ennast niigi halva inimesena, et ma lähen praegusest kohast ära, sest hetkel jäi mulje, et ma tõesti olengi vajalik ja oluline (kahju, et see küll palgas ei väljendu:)), ja kui ma peaksin juba jah sõna saanud kohale ära ütlema, tunnen end veel närusemalt, sest ma ei ole harjunud inimesi alt vedama. Aga mis ma siin jälle ruttan ette, ma ei ole seda järgmist kohta ju veel saanudki. Aga mingi plaan mul on, mismoodi ma edasi lähen kõigi nende uute võimaluste valguses. Aga sellest siis kunagi hiljem, kui asjad juba toimuma hakkavad.
Seniks aga, kui keegi soovib isikliku padjaga töökohta, siis varsti üks selline vabaneb:)
Mul on tunne, et eestis saavad varsti töökohad otsa, kui ma iga kahe aasta tagant neid vahetan:) Aga olgem ausad, ühelt poolt on väga positiivne olla nii tahetud, teisalt, appi kui raske on otuste tegemine.
