Väike vahekokkuvõte on selline, et hetkel on kõik tunduvalt valutumalt sujunud, kui ma kartsin. Eks ma vihjasin neljapäeva õhtul pj-le, et ta pigem üritaks reedesel koosolekul kaitsta minu seisukohti ja seletada see asi ära nii, et nad saaksid aru, et kõigile on nii parem. Ju vist õnnestus, sest keegi ei hakanudki mind ümber veenma ega pudrumägesid ja piimajõgesid lubama. See tegi asja minu jaoks palju lihtsamaks. Ülemusega veel vestlesin ja tundub, et ta oli ka nüüd asjast nii aru saanud nagu mina seda asja näen. Ja oli leppinud mu minekuga. Kuid me jõudsime kokkuleppele, et kui neil abi vaja ja minul aega juhtub olema, siis teen seal veel projektipõhiselt tööd. Vähemalt seni, kuni nad kellegi asemele leiavad. Selle pakkumise üle oli mul tegelikult väga hea meel. Sest ega ma ju minekust nii väga vaimustunud pole, raske on lahti lasta sellest, mis on üldises mõttes hea. Nii saab mingilgi määral kontakti nendega hoitud. Alles üleeile kurtis üks kolleeg, et jube kurbus tuleb peale ja ähvardas, et mu minekupäeval näen ma palju pisaraid. Armas eksole. Tegelikult tabas ennastki eile kurbusehoog, kui hakkas kohale jõudma, et vaid kuu aega istun veel oma tuttava ja turvalise koha peal, tuttavate nägude keskel.
Aga küll need uued näod ka tuttavaks saavad.
