… just nimelt seda lauset korrati meile reede hommikul päris mitu korda esimese sessiooni ajal.
Seminari esimene osa oli minu vaieldamatu lemmik. Näiteks selgus sealt, et see, mida sa ütled, ei oma erilist tähtsust esmamulje loomisel, vaid loeb see, kuidas sa seda ütled. Kehakeel osakaal on esmamulje puhul 55%, hääle osakaal 38% ja sõnadele on broneeritud vaid 7%.
Lisaks räägiti, et koolist jääb inimesele meelde vaid 4%. Seda poleks küll osanud arvata. Aga noh, kui mõelda, inimene käib 12 aastat koolis, ja talle jääb kogu sellest informatsioonist meelde poole aasta jagu materjali, siis polegi päris asjatu käik ju:)
Neljandas teemas räägiti meile punamütsikese lavastamisest. See oli minu teine suur lemmik. Selgus, et üht lihtsat muinasjuttu on väga keeruline lavale tuua, sest sa pead enne küsima endalt terve hulga küsimusi, miks keegi midagi teeb ja kes on üldse peategelane ja sa pead leidma küsimustele vastused. Me ei leidnudki selle loengu ajal kõiki vastuseid, igast vastusest tuli aina uusi küsimusi.
Ja lõpuks viiimasest loengust, mis oli teistega võrreldes tsipa igavam, sai kirja selline tarkusetera: kui tahad jumalat naerma ajada, räägi talle oma plaanidest.
Neid seminare jään ma kindlasti taga igatsema nüüd, kus ma olen oma plaanid teinud (jumalale pole veel jõudnud rääkida). Otsustamine tehti mulle lõpuks väga lihtsaks ja nagu Päikesejänku kenasti lubas, asjad loksusidki ise paika. Väike viivitus ja mõtlemisaja palumine tegi asjad minu jaoks soodsamaks.
Peale loenguid toimus nagu tavaliselt paari tunnine veinitamine. Esialgu oli mul küll mõte, et sõidan veel õhtul maale, aga kolleegide seltsis oli tore ja otseselt ju mingit hullu vajadust minema tormata polnud. Ja vein maitses ka hää, rääkimata nendest snäkkidest, mille taldrikud inimeste vahel ringi liikusid.
Ühel hetkel oli kell sealmaal, et seminari ruumidest oli aeg lahkuda ja tegime kiirelt afterparty plaani, no nagu tavaliselt. Sain isegi koha valikul abiks olla, sest mul oli juhuslikult Kuku klubi number olemas ja saime kohe kiirelt kontrollida, kas seal ruumi on nii suurele kambale. Selgus, et on. Ja sinna me suundusimegi. Siis hakkas trall pihta. Ma suutsin teha selle vea, et võtsin veini peale klaasi shampust ja kuna asi oli nagunii juba käest läinud, siis võtsin järgmisena juba õlled ja jäin ülejäänud õhtuks nende peale. Peavalu oli muidugi juba välja teenitud, aga hullemast ilmselt päästis mind kodus tarbitud sidruniga vesi.
Mingiks hetkeks oli terve Kuku põrand meie inimestest asustatud, isegi käisin ja tuletasin meelde, et kuidas see disko nüüd käiski. Mõned asjad ilmselt ei unune, eriti kui head lood taustaks tulevad. Tegu oli siis 80-ndate õhtuga (sekka vist sattus 70-seid ka) ja mulle täitsa sobis, doorsi ja muude vanade tegijate saatel rokkida. Kael oli muidugi juuste loopimisest hommikul sigavalus nagu tavaliselt.
Kesköö paiku hakkas vist asi vaikselt laiali vajuma, aga tuttavaid nägusid ikka oli ka piisavalt palju veel kohal. Mulle aga saabus lauda mingi täiesti võõras seltsiline, kellega oli hästi tore juttu puhuda ja sekka mõned tantsusammud teha. Oh neid keerutusi, mida me seal tegime:) Ja arvake ära, kas me rääkisime kassidest. Tal olevat neid ka kaks:)
Arvatavasti kella kahe paiku hakkas mu pea endast märku andma ja otsustasin, et aeg on koju tulla. Väike jalutuskäik läbi öise linna oli üle pika aja täitsa mõnus.
