Turbotigu


Täna oli üllatavalt mõnus linna tagasi sõita. Liiklust oli tavapärasest palju vähem ja mõnest üksikust uimerdajast polnud eriti keeruline mööda pääseda. Ainuke ärev moment oli siis, kui üks kits tee servas seisis. Õnneks olid vastutulijad vilgutanud ja olin hoogu maha võtnud. Ja kits ei teinud ka äkilisi liigutusi vaid seisis ühe koha peal. Loodan, et ta läks metsa tagasi, sest minu taga tuli veel autosid. Reedel oli hullem moment, kui üks surnud loom täpselt keset teed vedeles ja seda nägin üsna viimasel minutil. Vaatepilt oli ka jube.

Täna päeval olin sunnitud käepäraste vahenditega autot remontima. Nimelt murdus üks plastmassi jublakas ära, kui olin tavapärast vedelike kontrolli teostamas. Ma isegi ei pannud tähele, mis hetkel see murdus, aga kui tahtsin kapoti kaant jälle kinni panna, polnud kaant ülal hoidva varda jaoks enam kinnitusklõpsu. Lahtisena oleks ta ilmselt hakanud mõnusat kolinat tegema sõidu ajal. Õnneks aga oli seal samas üks pisike auguke, läbi mille sai traadi panna ja nii ka selle pagana varda kinnitatud. Aga ega seda kerge teha polnud, õlaga pidin samal ajal kapoti kaant üleval hoidma, et seda traati kinni siduda. Jääb üle vaid loota, et mul seda muul ajal, kui vedelike kontrolliks, avada vaja pole. Aga traat ja näpitsad peaksid vist kah edaspidi auto varustuse hulka kuuluma.