Kassid on meile siin mitu päeva teravaid elamusi pakkunud. Tegelikult küll teevad nad seda pidevalt juba pikka aega, aga mind pole ju enamus ajast siin seda nägemas. Õnneks.
Eile igatahes ei olnud meeldiv ärgates näha näritud hiirelaipa elutoas ning hiire tükke köögini välja. Tavaliselt nad ei jaluta tükk haaval teistesse tubadesse, aga seekord, selgus, et ema oli öösel vist hiirele peale astunud ja samade sussidega ka köögis käinud ning arvates, et mänguhiir, selle ka kätte võtnud. Siia tahaks nüüd selle rohelise mns-i näokese lisada. Igatahes, kui rõvedalt see ka ei kõla, ajab mind see koguaeg naerma, kui see meenub. Nojah, oleks mina ta kätte võtnud, siis ilmselt ei ajaks naerma. Aga mul ei ole kombeks ka üldiselt pimedas toas asju põrandalt korjata.
Elutoa vaiba viskasime igatahes välja. Võibolla kassidele tundus ka, et see vaip on juba vana ja kole ja selle väljavahetamise ootuses nad neid hiiri sinna vaibale siis tassivadki muudkui. Õnneks oli meil üks varuvaip juba ammu ootamas kasutust. Natuke põdesime küll, et siiski hele vaip ja surnud hiired just kasuks ei tule selle peal. Panime ööseks isegi sahvri ukse kinni, et kassid jahile ei saaks minna, aga tundub, et hiired on ka tuppa jõudnud, sest hommikul oli uus hiir ootamas välja viskamist. Aga seekord minu toas. Veider mõnes mõttes, sest minu tuppa pole seni neid toodud. Kas kassid tõesti ei raatsinud uut vaipa rikkuda? Nüüd ei teagi, kas olla tänulik või mis.. Peale ma õnneks ei astunud, kuigi palju puudu ei jäänud.
Vot sellised lood siin. Nunnud mõrvarkiisud meil siin.
