Selle kahe aasta ja nelja kuu jooksul, mil ma ühes kohas töötada jõudsin, nägin ma vist vaid paar korda tööga seotud unenägusid. Nüüd siis, peale oma lahkumispidu, nägin taas töökaaslastega seotud und. Detailid muidugi on juba ununenud. Aga see polnudki oluline. Pigem mõtlesin sellele, et ma näen tihtipeale und asjadest, mis on lõppenud. Ühte oma eksidest näen siiamaani aegajalt unes. Nüüdsel ajal küll väga harva, aga need unenäod mõjuvad iga kord üsna rusuvalt. Sest ikka ja alati tuletatakse neis ühel või teisel moel meelde, et asi ongi läbi. Nagu haamriga pähe tagumine, et saa juba ükskord aru. Ilmselt alateadvus on tugevam, kui me arvata oskame, sest ärkvel olles tean ma ju väga hästi, mis seis on. Kuigi seda teadmist varjutab tõsiasi, et peale seda viimast tõsist suhet ei ole mul kellegi vastu mingeid tõsisemaid tundeid tekkinud, isegi kandidaate pole vist olnud. Italiano ei lähe ammugi arvesse. Aga nagu tellitult suhtles italiaano üle pika aja täna muga msn-is. Endiselt räägib olnud headest aegadest ja uurib, kas mul mõni spesial-mees on. Ja mina ei saa õelutsemata jätta ja küsin, kas ta elab endiselt koos vanematega. Vahel harva võib ju taga paar sõna rääkida, aga muus osas ma tast puudust ei tunne, kui et mägedesse lauatama ja veini-juustu ostma võiks küll veel minna.
Maal toimub miskit veidrat. Pillasin ühe kooritud mandariini veidi aega tagasi maha ja nüüd ei suuda seda üles leida. No ei ole seal põrandal neid nurgataguseid nii palju ja emaga mõlemad uurisime taskulambiga ka ja mida ei ole, on mandariin. Täiesti võimatu ju. Ma tean, et mul oli mandariin käes ja kuulsin isegi mahakukkumise mütsakat.
