Niisiis sai eile tehtud tööjuurega ühine restorani külastus jõulupeo raames. Inimesi oli kohal 70 ringis ja pidu oli uhke. Vahepeal kõlasid meie lauast ka kommentaarid, et olen ikka vägeva lahkumispeo korraldanud:) Kolmandat aastat järjest oli valitud sama restoran ja kõigil oli juba vaim valmis, et söögid saavad olema imepisikesed ja hiljem peab koju sööma minema, aga seekord ei olnudki nii. Seekord olid täiesti normaalse suurusega praed ja mina isegi loovutasin ühe lihatüki kolleegile, sest endale lihtsalt ei mahtunud nii palju. Ja magustoit oli jube hea.
Kingitusi jagati ka ja nalja sai ka palju. Et jah, hästi tore oli ja vahepeal hakkas isegi kurb, et see mulle nüüd viimaseks korraks jäi. Tantsida sai ka ja siis ma muidugi jälle natuke kurvastasin, sest mind kutsus tantsima üks suhteliselt värske ja väga sümpaatne kolleeg, ja tema tantsuoskus oli fantastiline ning puhas rõõm oli temaga mööda tantsupõrandat keerutada. Ja et nüüd ma ju enam ei satu temaga samadele pidudele ilmselt. Ja nagu needus, lõpetas bänd just siis esinemise, kui me olime avastanud, kui head kööstööd me tantsupõrandal teeme. Hilisemale aftekale kluppi nende kamp ka ei tulnud, seega pidin ülejäänud õhtul leppima teiste kolleegidega, kellega seda vau efekti küll tantsupõrandal ei tekkinud. Aga tore oli sellgipoolest.
Klubi, kus käisime, oli seekord praktiliselt meie päralt. Üks paarike oli veel peale meie seal. Ja turvamehed jõllitasid meid terve õhtu nagu mingit pätikampa. Kui igal õhtul sellist tantsumaratoni teeks, saaks oma 10-st liigsest kilost vist kiirelt lahti. Tantsupõrandal toimus muidugi muudki vaatemängulist peale tantsimise. Mina, kes ma olin õhtul öelnud, et mul eelviimane tööpäev ja ma võin nüüd oma mainet ka rikkuda, olin üks korralikumaid üldse eile õhtul. A noh, pole meil ka selliseid kolleege, kes tekitaks soovi ebakorralikult käituda. Ja nii ta läks, maine jäi rikkumata.
Peale klubitamist astusime me veel woodstokki sisse. Seal jälle suured ümberkorraldused toimunud ja mu meelest muutub see koht iga korraga vähem hubaseks. Parimad ajad olid ikka need nahkdiivanite ja klaveri ajad. No siis me pidevalt seal ju istusimegi. Nüüd tuleb see koht meelde vaid siis, kui kell on piisavalt hommik ja kõik ülejäänud kohad juba suletud. Aga no kannatas muidugi õlletada seal oma väikse seltskonnaga.
Miskil momendil jõudsin ma otsusele, et väss on ja juua enam ei tohiks ja et kojuminekuaeg. Teel koju keeras üks auto end kõnnitee serva peatuma ja autos, selgus, oli üks italiaano, kes pakkus seksi. Ja mitte lihtsalt seksi, vaid head seksi. Enesekindlus missugune. A no ta oli ka mingi 40 aastane vähemalt, aastad ilmselt annavad enesekindlust juurde. Ja noh, päritolumaa kah. Natuke jutustasime läbi autoakna. Jutuajamine oli lõbus aga sihile ta seda tüüpi ei viinud – no ei tegele mina tänavalt meeste hankimisega ja üldse ma olen liiga nooruslik, et 40 aastased mulle huvi pakuksid. Veel vähem järjekordne italiaano.
Kella viie paiku sai magama ja hommikune äratus kell 10 tundus igatahes liiga vara. Aga oli vaja end üles ajada, et tööle edasi pidutsema minna ja pealegi olid mul mitmed asjad veel pakkimata. Enne minekut avastasin, et jah, käisin küll eile poes ja ostsin kilud ja või ära, aga näe leiva olin ostmata jätnud. Seega tuli veel üks väike poetiir teha. Ja siis ma olin juba kaineks ka saanud ja otsustasin ikkagi autoga tööle minna. Asju oli ka kole palju ja olgem ausad, jube keeruline oleks olnud tulla oma tavaariga, mille hulka kuulus ka suur padi, bussiga koju. Alkomeeter oli ikka väärt kingisoov.
Kui ma 12 paiku tööle jõudsin, olid pooled veel kohale ilmumata. Isegi ülemust polnud. Meie aga alustasime kohe leibade tegemisega ja veinitamisega. Mul oli küll juhe nii koos väsimusest, et ma siblisin pigem niisama ringi ja lasin teistel tegutseda. Ja siis oli selline mõnus istumine ja tegelikult ei olnud küll sellist tunnet, et ma nüüd kuskile minema hakkaks. Siiamaani ei ole seda tunnet. Ja eks ma nüüd näen neid ka juba järgmisel nädalal, sest kõik olid nõus, et ma osalen ka nende jõuluüritusel. Ja pealegi on mul nädala alguses sinna kanti asja ja eks ma siis astun kontorist kah korra läbi.
Kingituse sain ka. Ühe mängu kassi, sarnase sellele, mis mul juba on, isegi sama firma oma. Nüüd on mul linnas kah kaks kassi:) Ja lisaks neli õlut, millel carlsbergi sildile oli kleebitud uus silt, ja uue õlle nimeks oli siis turboka kange (turboka asemel oli tegelikult mu päris nimi) ja mõned kassipildid olid ka sildil. Neid ma ilmselt ära juua ei raatsi, sest need on täiesti ainulaadsed.
Päeval oli küll mõte, et õhtul jätkame seda lahkumispidu kuskil linna peal, aga õhtul kodus andis ikkagi eilne pidu juba tunda. Ei suuda enam mitu päeva järjest pidutseda, eriti kui on eelmisel õhtul pidu hommikuni kestnud. Aga ei põe kah sellepärast, sest juba järgmisel nädalal ju näeme jälle.
Ja nüüd ma siis puhkan mõnda aega. Ettepanekud vaba aja sisustamiseks on teretulnud:)
Ja erinevalt tavalisest reedest lähen ma vist täna vara magama.
