Käisin sünnipäeval täna. Olgem ausad, me olime algusest peale natukene skeptilised, tundes sünnipäevalast juba 10 aastat. Mina ja üks sõber siis. No me ei üllatunud, kui peol polnud tilkagi alkoholi enne, kui meie kohale jõudsime. Me ju teadsime ette, et see tuleb ise kaasa võtta. Noh, eks me sel aastal siis rõhusimegi rohkem kaasavõetavale alkole, kui kingile. Kuigi minu meelest oli hästi nummi kink kah. Muidugi tänu meie alkoplaanile sai mu veinikapp veinist tühjaks ja ega külmkappki pooltühjalt nii armas enam välja näe, sest mul tuli trepi peal meelde, et alkot müüakse ju vaid kella kaheksini, kell oli 19.50. Tallinn, rsk! Hea, et mul oli kodus üks vein ja mõned õlled ja ühe pooliku rummi haarasin ka kaasa saabuva kaaslase soovil. No ei ole normaalne ju, et kui mul ei peaks kodus olema veini näiteks, ja sünnipäevalaps pole ka vaevunud ostma, siis me lihtsalt joomegi õhtu otsa teed. Hallllooo. Koli või Türile. Noh, seekord vedas. Eks ma lähen ostan omale puhkuse ajal kapi veini täis, et ei tekiks jälle olukorda, kus mul kapp täitsa tühjaks jääks. See kahe aasta tagune rumm ei lähe arvesse, sest seda nagunii keegi juua ei julge.
Noja kohale jõudes oli seal juba kolm külalist kes parajasti valmistusid lahkuma, kuigi tegelikult pidasid nad ikka veel tunnikese vastu. Väidetavalt ma jäin hiljaks, kuigi mulle öeldi, et tulla võib alates seitsmest ja parem, kui veel hiljem. Nii, et kuidas siis tsipa enne 9-t saab olla hilja? Sünnipäevalaps oli suhteliselt tusane terve õhtu. Kui osad minema läksid, vist muutus veidi rõõmsamaks ja kuna me ka enam miskit teha ei osanud, siis panime hoopis teleka käima ja vaatasime paanikatuba ülejäänud õhtu. Vahepeal sai nalja ka, vähemalt osade inimeste meelest.
Tegelikult on seda raske isegi kirja panna, detaile ja kogu seda veidrat olengut ma mõtlen. Aga põhipoint on see, et ma tõsiselt kahtlen, kas ma tahan enam sellisel sünnipäeval osaleda või üldse selle sõbrantsi tegemistes. Samas, mis mul siin ikka muretseda, see ju toosama sõbrants, kellele ma üldiselt tulen meelde vaid siis, kui tal abi vaja. Igatahes ma olen siiani shokis tibina käitumisest ja solvunud. Et me osalt aimasime ette, et see kerge ei saa olema, aga ta suutis meid siiski üllatada. Eriti enne meie lahkumist. Ja ei taha ju sünnipäevalapsele ometi sitasti öelda. Ma ei öelnudki, ma tsipakene üritasin ta südametunnistusele koputada. Aga no kaua meiegi jaksame arusaajad ja head inimesed olla. Mul ausalt öeldes hakkab kõrini saama.
Autojuttu ka:) Oi kui kehv oli täna linna sõita. Tee äärt ega keskjoont lihtsalt ei olnud udu sees näha. Sõitsin seetõttu järjepidevalt ühe auto tagatulede järgi ja isegi 70 km/h tundus vahepeal kihutamisena, sest kuidas sa usaldad kellegi tagatulesid, kui võibolla temagi ei näe teed ja võibolla sõidad nii teise auto järel hoopis kraavi. No seekord läks hästi, ei olnud terve teekonna ulatuses udu, aga no ilgelt väsitav on sõita, kui pead pingsalt jälgima, kus kohas see tee üldse asub. Lihtsalt vedu, et mingeid loomi või helkurita inimesi tee peal ei olnud seekord.
Ikka veel ei ole tunnet, et mul pole hetkel töökohta. Nagu täiesti tavaline, veidi pikem nädalavahetus. Et kohe kohe sõidan jälle tööle ja kõik läheb vanaviisi edasi. Tegelikult ma lähengi homme oma vanasse töökohta, paar asja jäi veel poolikuks ja kõrvalmajast paar vidinat toomata. Aga küll ma harjun, kui uues kohas sisse elama vaja hakata.
