Eile sai ekstöökohaga käidud kõigepealt megazõunis lasersõda pidamas. Ma olin vist eile heas vormis – vähe sellest, et mu nimeks sattus Killer, sain ma kõigepealt kaheteistkümnest kuuenda koha ja hiljem kolmanda ja lõpuks teise koha (viimases mängus oli küll vaid 8 mängijat). Endale tundus küll, et koguaeg sain pihta, aga ju ma sain siis teistele rohkem pihta. Ja noh, veebitiim tegi reklaami poolele haledalt pähe:) Ja mina kuulusin ka endiselt tiimi.
Hiljem oli väike õhtusöök seiklustes, millest pole nagu suurt midagi rääkida või mäletada, tore oli igatahes ja hiljem üritasime mööda linna taga otsida kohta, kus saaks veel mõne tunnikese veeta. Aga noh, teisipäev ja linn suht välja surnud. Leppisime kokku, et teeme kordusürituse mõnel teisel päeval.

Täna oli asja korraks vana töökoha kanti. Kõigepealt ma tükk aega kahtlesin, kas üldse minna, sest üks kole dziip oli mind üsna osavalt kinni parkinud. Väga lihtne tegelt kedagi kinni parkida, kui jätta auto kohale, mis pole üldse parkimiseks mõeldud. No ja tegin siis igasugu imevigureid ja sain peale adrenaliinirikast manööverdamist lõpuks oma boxist välja. Aga küsimus oli tõesti millimeetrites ja mõni suurem auto ei olekski sealt välja saanud. Aga ma muidugi muutun järjest osavamaks, kuigi pimedas ei oleks ma sellega kindlasti hakkama saanud. Igatahes, tahaks sellistele parkimisgeeniustele, kes üldse teistega ei arvesta, kolakat anda.
Hiljem selgus veel, et Liivalaia kaudu sõitmine oli viga, sest juba kell kaks oli seal lõputuna näiv ummik ja hiljem sain veel kallakult kohaltminekut harjutada, kui ma rongi taha pidama olin sunnitud jääma. Tuleb küll ralliauto hääl, kui ikka pedaal põhja vajutada. Ütleme nii, et hea, et libe ei olnud.

Täna, õhtu poole oli taas üks õhtusöögi üritus, kuigi see oli täielik petukaup. Nimetus oli õhtusöök, aga tegelikult olid joogid snäkkidega. Aga mulle meeldis sellegipoolest. Lihtsalt vahepeal mõtlesin, et kas oleksin päeval veel midagi sööma pidanud oma hommikustele võileibadele lisaks (ja hommik tähendab siis puhkuse ajal loomulikult lõunat).
Suur osa vestlusest toimus inglise keeles kuna tegemist rahvusvahelise tiimiga, seega ma pidin alguses kiirelt jooma, sest kaine peaga see inglish ei tule nii hästi välja. Hiljem ei old mingit probleemi, kui ehk see, et üle laua lihtsalt ei kuulnud hästi teisi.
Ma võin öelda, et ma olen suhteliselt hästi kohanenud juba tulevaste kolleegidega. Lõpuks jõudsime osa seltskonnaga ka Valli baari. Ja täna oli Valli baar igatahes väga mõnus koht. Baarman muidugi ignoreeris nagu ikka, aga miskise õlle ikka sain lõpuks. Lisaks pakkus üks 60 aastane ätt oma kohta järjepidevalt, kuigi ma talle korrutasin, et mul noored jalad ja jaksan seista küll. Mingi mees uuris veel mult millimallikate kohta, keegi tüüp ütles tema kohta poliitik ja siis vaatasin isegi, et nagu oleks näinud seda nägu, aga no mis mina poliitikast tean, onju. Üks väga kahtlase pilguga tüüp sulandus ka meie seltskonda. Mul oli terve õhtu tunne, et ta on mingi aine all ja kohati jube kaine samas. Mingil hetkel kadus ta ühe teise tüübiga koos wc-sse ja siis me parajasti lahkusime ka. Kuigi kell oli vähe ja imelik oli koju tulla nii vara, oli see vist siiski hea mõte. Ainult, et minu sisetunne ütles, et on miskit täna veel süüa vaja ja ma võtsin hesburgerist omale ühe eine ja nüüd on mul süda paha, See küll äge pole.