Et siis täna helistas jälle see “sõbrants”, kelle seltskonda ma olen kavatsenud edaspidi vältida. Arvake ära, kas tal oli jälle taksoteenust vaja. Ma olen ennegi rääkinud, kuidas ta mulle ainult siis helistab, kui tal midagi vaja on. Nädalavahetusel helistas ka. Esimene teema oli küll, et ega ma maal pole, et ta oleks mind kuskile basseini kutsunud, aga juba järgmisel hetkel koorus sealt ka teine teema – et ta tuleks mu juurde mingi päev filme kirjutama (või laenutama, ma ei mäleta), et sai päkapikkudelt dvd mängija.
Viimasel ajal on ta üldse kahtlaselt palju hakanud ka msn-is suhtlema. Ma ei tea, võibolla talle meie viimase vestluse ajal jõudis siiski kohale, et ta käitus väga nõmedalt. Aga no mul oli selleks hetkeks juba tõesti kõrini sellest jamast ja ma ei taha enam. Ma ei taha peale pikka tööpäeva veel temaga kuskile sõita ja kuulata, kuidas tal endiselt läheb kole halvasti ja elu on s***. Ja muud ei loodagi talt kuulata juba paar viimast aastat vist. Pealegi, ma olen ise näinud sinna sõites, et marsad sõidavad tema kodukanti ka ja ei pea ta mingit 7 km jala kõndima. Võibolla ei liigu nad seal tihti, aga tema jutu järgi ei käi neid sinna üldse. Ja eks ma seni seda ka uskusin, kuni ise vastupidist pilti nägin. Muidugi ma olen ka hea inimene (kuigi ma viimasel ajal ikka vahel kahtlen ka selles..) ja mul läheb ju süda haledaks, eriti kui loomade pärast vaja sõita, aga täna päästis mind tegelikult see, et ma olin kauem tööl ja pidin sinna veel jääma vähemalt tunniks. Seega ütlesin, et ei tea kaua tööl läheb, et homseks palju teha ja et ega ma väga viitsi kah. Aus nagu ma olen. Soovitasin tal veel maad kuulata, et ehk on tal veel mõni autoga tuttav.. Õnneks mulle ta rohkem ei helistanud.
Eks ma muidugi tiba muretsen, et kas ta ikka sai ja kuidas, aga no miks ma pean vastu tahtmist kedagi aitama. Ei ole ma nii loll ja hea inimene ka, et tahaks end lasta järjepidevalt ära kasutada.
Ma isegi ükspäev arutasin selle tüübiga, kellega meil sama arvamus tibinast, et kas peaks talle ehk teise võimaluse andma. Sellele sõbrale olla ta ka nüüd tihti helistama hakanud. Aga no kui tema kõne peale on esimene mõte alati, et mis tal jälle vaja on, siis ei saa ju. Natuke rohkem ikka vaja tal pingutada, kui et vaid järjekordselt taksot paluda.
Ma ei eita seda, et olid ajad, kus temal oli auto ja mina pidin talt aegajalt abi paluma. Aga tol ajal saime me väga hästi läbi ja see ei olnud lihtsalt klient-takosjuht suhe. Et jah, see asi ei tundu praegu õige. Ja nagu näha, lasen ma sellest intsidendist end piisavalt palju mõjutada, et terve pikk romaan valmis kirjutada. Kusjuures ma tunnen end veel halvasti ka, et ma niiviisi teist taga räägin. Aga noh, vaid mõni üksik teab, kellest jutt. Ja mul vaja kellelegi kurta. Sõpru ei hakka ju tüütama oma halaga, nad seda kuulnud niigi:)
Eks süvenev õelus ei lase nii kergelt ka andestada. Ja kui ikka muudkui edasi torkida, siis haavad ju ei parane.
