No nii, sõnusingi ära. Seoses homse seminariga tuli täna äkitselt kuhjaga ülesandeid, mis siis loomulikult homme lõunaks oleks vaja valmis saada. Tegin selle tõttu isegi täna kella 8-ni tööd. Tänu oma lemmik ekskolleegile sain asjaga kiirelt hakkama. Ma nimelt pole ise väga suur flashi sõber, aga preseka jaoks oli vaja natuke lisateadmisi. Ja too kolleeg oli nõus mind lahkelt aitama. Tegi väikse näidise ette mulle, mille järgi sain nupud õigesti liikuma. Muidugi, iseasi, kuidas see kino ekraanil välja näeb. Senised kogemused on olnud vaid seinale näidatava projektoriga, aga kino on ju kordi suurem. Homme on veel vaja kujundada mõned A4 flaierid, millel on kava pluss veel mõned lisad. Rääkimata sellest, et meid kõiki pannakse veel seal ringi sebima. Väike firma ju, iga progeja ja disainer saab rakendatud.
Aga seni olen ma vist hästi hakkama saanud. Ise ikka imestan. Et ok, neid ülesandeid pole veel väga palju olnud, aga hoopis teine tunne on asju teha, kui mingi suure egoga AD koguaeg oma ideedega kuklasse ei hinga. Saab ise mõelda ja ei ole ka seda hullu stressi, et kõik peab kuldmuna vääriline olema. Muidugi ei tähenda see, et ma tahaksin mingit kräppi teha, aga mul ei teki vähemalt tunnet, et nagunii ma ei saa hakkama. Kuigi ma põdesin tükk aega sinna kandideerimist küll, sest üks seal töötav ekskolleeg väitis, et meie boss on perfektsionist ja et mul saab raske olema. Aga seda ütles ta enne, kui oli mu portfooliot näinud. Kui me kunagi koos töötasime, olin ma ikka täiesti algaja ja tema mäletas ilmselt minu tolleaegset käekirja. Ja selle aastakäigu töid ei julge ma ammu enam välja reklaamida. Eks vahepeal on oskusi juurde tulnud. Kuigi, see endiselt hirmutab natuke, kuidas suured ülemused suhtuvadki minusse kui mingisse geeniusesse. Ja kõik lihtsalt selle pärast, et ma tulin tuntud reklaamiagentuurist. Sest enda meelest panin ma cv-sse ju kõik teadmised ja oskused ausalt kirja ja kuskil ei reklaaminud end kui flashi-guru või mingit super-joonistajat. Aga eks see annab mulle põhjust neid oskusi nüüd viimistleda, et mitte pettumust valmistada. Ja töö käigus on kindlasti seda lihtsam teha, seda võimalust ju varem polnud ja kaua seda teoreetilist blaablaad ikka jaksab kuulata, asi tuleb ikka omal käel läbi teha. Ja abi küsida saab ka ju teadjamatelt.
Igatahes tänase produktiivse päeva tõttu jäid mul töö ajal kõik lehed lugemata, blogidest ja emailidest rääkimata. Huvitav, et need isegi ei tulnud meelde. Aga nüüd pole jälle pea terve õhtu jooksul nina arvutist lahti saanud. Vaid tunniks, kui Grey anatoomiat nelose pealt näidati.
Homme peaks vist Paari saadet vaatama. Äkki ma olen ka 10 korda kuulsam (ehk ajan riigitelevisioonis näiteks kapsast taldrikust taga..) Nad tegid seda saadet just siis, kui me ükspäev lõunatamas olime. Ja Anu muudkui siiberdas oma kaamerameestega ja toitudega ringi. Õnneks meie lauda ta ei teenindanud, seega halvimal juhul oleme mõnes kaadris taustaks. Aga kõrvalt vaadates sobis ta sinna ettekandjaks küll. Teeninduskultuur on seal nimelt parem, kui ma kuskil mujal eesti söögikohtades näinud olen ja Anu ka selline positiivse olekuga. Ainult, et hinnad tõusid neil nädal-kaks tagasi ja see hüpe ei olnud mitte väike. No ja päevapraed on neil üsna ühekülgsed ja mitte just minu maitse, seega ainult teeninduse pärast sinna siiski ei kutsu. A noh, harjumus ja et kontor kohe seal samas.. ja ikka vaatad ju, kus suunas teised lähevad.
Nagu ikka kombeks, sai kahest planeeritud lausest jälle romaan. Ja ma teen lausa eraldi postituse oma “sõbranna” teemal, sest see hala läks liiga pikaks ja ei sobi mu positiivse kirjutise juurde:)
