Täna oleks vist paslik alustada lõpust. Kui lõpuks nimetada seda, kuidas ma hommikul kell kuus silmad lahti tegin ja avastasin, et mu toa uks on lahti ja koridoris tuli põleb. Et nagu misasja. Teki all ma ju olin, riideid ka seljas polnud. Noh selles mõttes, et esimesel hetkel midagi muud häirivat silma ei hakanud. Aga kui ma olin juba tiba rohkem ärkvel ja läksin tuld kustutama ja ust kinni panema avastasin, et tavapärase pidzaama asemel oli mul pesu seljas. Ja tavapärasest erinev oli veel see, et ma olin ilma prille otsimata juba nägija. Hea, et mul on sellised kontaktläätsed, mis võivad vahel harva ka öö läbi silmas olla. Ega see mõnus ei ole silmadele, aga need teist tüüpi läätsed, mida varem kasutasin, tegid ikka olemise eriti hulluks, kui vahel harva juhtusin nad silma unustama. Loomulikult olid siis kõik õhtused veeprotseduurid kah tegemata ja lisaks avastasin ma, et huuled olid täiesti veinilillad.
Vaikselt hakkas meenuma ka, et kui ma poole kahe ajal öösel koju jõudsin, olin ma kohutavalt väsinud. Viskasin enamus riideid seljast ja mõtlesin, et pikutan natuke, et ei jaksa end kohe liigutada. Magama minek nõuab ju nii palju ettevalmistusi. No ja sinna ma ilmselt siis vedelema jäin. Ei old juttugi unetusest, mis mind viimasel ajal ülepäeva on pikalt ärkvel hoidnud. Aga päevateki olin endale ikka peale organiseerinud vist läbi une ja kuna see väga soe tekk on, siis külmetamine ei suutnud mind ka varem üles ajada. Alles see hommikune peavalu tõi valusa ärkamise.
Aga see eilne päev ise oli üsna kreisi. Tegin veel viimasel minutil mingeid asju seminari jaoks. Presekas oli täitsa ok lõpuks, kuigi see esialgne kavand, millega ma siin kolmapäeva õhtul vaeva nägin, lendas ikka vastu taevast, kui boss tuli eile hommikul täiesti uute ideedega ja garanteeris mulle veel mitmeid tunde tööd sellega. Rääkimata sellest, et ma pidin peale umbes viie aastast lahusolekut taas powerpointiga tutvuma. Eks seda tuleb nüüd edaspidi veel ette ja sellega peab ilmselt ka arvestama, et need ülesanded siin tulevadki viimasel minutil. Ajalehe materjalid sain ka suht hilja, kuid sellegipoolest sain ma kõik tehtud ja tulemusega oldi väga rahul, ma ise kaasa arvatud. Ja selle tegemine oli tegelikult fun, kui see ull kiirustamine välja arvata.
Õhtu lõpuks olin ikka täitsa väsinud ja see esimene veinilonks peale ametlikku osa, oli kui jumala saadetis. Ja noh, ega ma siis end tagasi hoidnud. Hea vein oli ka muidugi. See tegi mind kole jutukaks ka. No ikka tõsiselt palju rääkisin nagu oleks mingi suhtlemisvaegus mind vaevanud, ja et nüüd oli vaja kõik korraga endast välja rääkida. Kole kole. Vist ühe tüübi tüütasin oma kassijutuga täitsa ära. Kuigi ta oli viisakas ja ütles, et ei tüüdanud. Endale talle üldse kassid ei meeldi ja allergiline pidi ta ka olema nendele. Ja ühe kolleegiga sai ka hiljem pikemalt vesteldud ja kontori sisekliimat arutatud ja selgus nii mõndagi huvitavat. Aga noh, sellel ma pikemalt ei peatu.
Oh kuidas ei viitsi praegu ärkvel olla ja veel vähem tööl istuda. Tükk aega kaalusin üldse mitte tulemist, sest enesetunne oli hommikul ikka suhteliselt kehv. Iga kord kui end arvuti juurest püsti ajasin, et riidesse panna, hakkas mul halvem ja ma ronisin hoopis voodisse tagasi. Kella 10 paiku mõtlesin, et vist on ikka ebaviisakas kolleege oma elusolekust teadmatuses hoida ja kobisin ikka tööle. Nälg on..
Kusjuures eile tahtsin ma kirjutada mingiteist veidratest unenägudest, aga ei olnud aega ja nüüd ei ole mul muud nendest enam meeles, kui et nad olid veidrad. Paar detaili on tegelt meeles ka, aga neid jälle ei taha kirja panna:)
