Kui kuude viisi ei blogi, siis uuesti alustamine on täitsa keeruline. Ei oskagi kohe kuskilt alustada, sest vahepeal on nii palju toimunud, mida oleksin tahtnud ajaloo säilitamise huvides kirja panna
Aga alustan siis sellest, et mu blogi sattus häkkerite rünnaku objektiks juba tükk aega tagasi. Arvatavasti millalgi sügise lõpu poole. Ja tegelikult vist rünnati ühte mu alamdomeenidest, mis mul niisama harjutamiseks loodud oli ja kuidagi selle kaudu olid kõik seotud domeenid ka häkitud. Ega ma kohe ei saanud arugi, et häkkimine on toimunud, ma arvasin alguses, et mingi wordpressi uuendusega on asjad katki läinud. Taastasin blogi päris mitu korda bakuppide abil ära, enne kui aru sain, et miskit kahtlast on teoksil. Umbes samal ajal suutsin ma ka Skype omale viiruse hankida – sellise, mis kõigile listis olevatele inimestele saadab lingi, kus on tolle inimese nimi sees. Ja sellega seoses on ka täielik müstika. Esiteks, kust ma selle hankisin – ma olen väga hoolikas ise selles osas, et mingeid linke iial ei ava, mis ilma mingi kommentaarita saabuvad. Lisaks ei avanud ka ühtegi messengeri kaudu saabunud jõulukaarti, mida saatsid inimesed, kellega praktiliselt suhtlus puudub. Ainuke seletus hetkel on üks kahtlane torrenti link, millel puudus turvalise lingi märge.
No ja teiseks on müstika, et päris mitmed inimesed, kes minult lingi said, ka klikkisid seda, mõned neist sellised, kelle puhul ka oled arvanud, et nad iial ei kliki selliseid linke. Igatahes muutsin mitme inimese selgitust paluvate küsimuste peale kiirelt oma skype nime ära (VIIRUS, ärge klikkige linki) ja pole peale seda julgenud enam skype ennast sisse logida 😀
Raske öelda, kas sellel blogi ja skype-i jamal mingi seos on, ma nii kodus selles teemas ei ole. Aga nüüd siis, peale korduvaid katseid blogi uuesti püsti saada, tegin täiesti uue installi, lootuses et koos sisuga mingit viirusejama kaasa ei tule – bakuppide abil sain ma ikkagi sisu vähemalt salvestada. Ainult pildid läksid kaotsi. Sellega oleks pidanud kuidagi teisiti tegelema ja ma ei viitsinud nii pikalt sellesse süveneda, et lahendust leidnud oleksin. Tegelikult oleks kõige lihtsam olnud ftp-s pildikataloogi salvestamine, aga noh, lihtsad lahendused ei tule alati pähe. Ja suures kustutamistuhinas suutsin ma ka viimased bäkupid ära hävitada, nii et sealt ma ka enam pilte tagasi ei saa. Aga õnneks mul neid palju siin polnud ka, pigem sellised illustratiivsed pildikesed, mis ei oma eriti tähtsust. Ja osad pildid on veel säilinud mul wordpressi domeenis olevas blogis (selle keerasin ka hetkel lukku üldse, mis ta seal ikka tiksub omaette).
Igatahes on see häkkimise teema olnud üks põhjuseid, miks siin vaikus on olnud. Aga suurelt jaolt endiselt ikka ajapuudus teemaks. Lisaks tabas mind kirjutamisblokk, kui 3.detsembril 2017 üks mu kassidest ära suri. Ma tahtsin sellest kirjutada, aga ei suutnud. Ega praegugi sel teemal pikemalt peatu, sest selle jaoks tahan teha siiski eraldi postituse ja arvatavasti mitte siia blogisse. Praegu mõtlen küll, et oleksin ikka pidanud ammu kirja panema selle, kasvõi lühidalt või kasvõi FB-s väikse pildikese koos kuupäevadega üles panema, sest nüüd oli mul raske meenutada, mis kuus see täpsemalt toimus. Aga vist siiski detsembris. Sest ma veel mõtlesin, et kuidas mul ema ja õde küll kassi maha saavad matta, kui maa on külmunud, aga selgus, et polnudki maa külmunud. Ehk siis talv oli küll juba käes, aga külmaks polnud veel läinud.
Vahepeal on piisavalt aega mööda läinud ja suudan ka pisaraid valamata sellele veidi mõelda, aga varem ma vältisin sellele mõtlemast, seetõttu ka muudkui lükkasin edasi selle sündmuse kirjapanekut.
Ega muudel olulistel teemadel ka eriti pikalt peatuda jõua, sest vahepeal on jälle päev õhtusse veerenud ja mul on tohutu unevõlg ja jälle ei õnnestu vist enne südaööd magama minna. Ma ikka aegajalt teen plaani, et lähen varem magama, aga kuna seda oma aega on nii vähe laste kõrvalt, siis ikkagi on üsna tavaline, et ma jõuan alles kella 1-st magamistuppa ja siis on ka veel vaja tunnike telefoniga mängida. Ja kui siis kella 2-st otsustan, et ikka peab ära tuttu minema, siis juhtub tavaliselt see, et beebi ärkab ja vajab süüa või lutti või mähkme vahetust või ärkab suurem kisaga ja vajab veenmist, et kõik on hästi. Igatahes ega naljalt üle kahe tunni järjest magada ei õnnestu. Heal juhul nädalavahetusel, kui mul hommikul magada lastakse. Aga ega sellest ei piisa, peab siiski harjutama ennast varem magama minema ja ootama kuni lapsed suuremad, et saaks ka oma asju teha:) Hiljemalt 18 aasta pärast, eks?
Teema valgus laiali, nagu tavaliselt. Tegelikult tahtsin mainida, et sellesse blogipausi aega jäi veel paar olulist sündmust – nimelt sai suurem laps 3-aastaseks ja väiksem 6-kuuseks. Tegime seekord esimest korda mängutoa sünnipäeva. Rahast oli kahju küll, aga kodu meil nii pisike, et siia poleks eriti kedagi mahutanud ja lapsel on üks sõber ka selline, kellega koos nad suudavad sellist mürglit korraldada, et mul oleks oma närvidest kahju hakanud. Tegelikult selle sama sõbraga koos nad pidasid sünnipäeva, neil vaid mõned nädalad sünnipäevadel vahet. Ja pärast oli mul väga hea meel, et selline otsus sai tehtud, sest suurem osa meie poolt kutsutud külalisi jäi haigeks või ei saanud mingil muul põhjusel tulla ja me oleks seal vaid oma seltskonnaga üsna mõttetult suurt ruumi raisanud. Õnneks sõbra poolt kutsutud suurmalt jaolt olid kohal nii et ikkagi oli täitsa suur seltskond koos. Aga sööke jäi ikka väga palju üle. Seda oli muidugi arvata ka, sest esiteks ei saanud mingeid tellimusi enam tühistada selleks ajaks, kui äraütlemised tulid ja teiseks on üsna tavaline, et lastel pole neil pidudel aega süüa, hea kui tordi ajaks laua taha tulevad.
Üldiselt oli tore, laps oli peo üle väga õnnelik, mina nägin ka üle pika aja sõpru, aga üksi ma küll ei viitsiks vist korraldada. Jagatud kohustused ja kulutused oli ikka ülihea mõte mul.
Tahaks veel igasugu asju kirja panna, aga ma ei hakka riskima hetkel sellega, et ma paari kuu pärast avastan, et üks mustand ootab lõpuni kirjutamist.
Kui vahepeal ära ei häkita, siis võibolla kirjutan kunagi veel.
