Sissejuhatuseks
Mõtlesin, et proovin enne uut aastat blogi ellu äratada. Enam ei viitsi isegi pikalt halada teemal, miks ma ei blogi, sest noh, põhjused on endised – ikka see ajapuudus ja teiseks, ei toimu kah eriti midagi põnevat, sest põhilise aja veedan lapse või lastega kodus. Viimasel ajal olen veel eriti tubane olnud, alates sügisest, kui suurem laps lasteaeda läks, on meil siin non-stop laatsaret olnud, praktiliselt üle nädala on lapsed haiged olnud. Vahepeal üks, vahepeal teine ja vahepeal mõlemad korraga. No ja sekka veel me mehega ka vahel tiba tõbised, aga endale ei saa seda haige olemist väga lubada, sest keegi peab ju kogu seda segasummasuvilat siin käigus hoidma.
Sellega seoses meenus hiljuti nähtud video sellest, mis juhtub, kui emad haigeks jäävad:
Vahepeal on küll palju asju toimunud, selles mõttes, et viimane sissekanne oli märtsis, ja sinna vahele ikka ühtteist mahtus, aga kes neid asju enam mäletab. Selles mõttes on mul tegelikult väga kahju, et ma blogima ei jõudnud, sest selle peamine eesmärk on alati olnud ajaloo säilitamine, mäletada kõike ju ei jõua, aga vahel on nii tore mingeid asju selle abil meenutada või kasvõi mingeid fakte kontrollida. Lisaks on ehk ühel päeval lastelgi tore lugeda. Laste kohta on mul küll olemas eraldi blogi, aga sinna olen ma sama vähe jõudnud kui siia. Ja sellest on veelgi enam kahju, sest kõik märkimisväärsed arengud on jäänud kirja panemata ja ma ei suuda isegi seda meenutada, millal väiksem laps käima hakkas, ja neid asju on palju, mille kohta olen mõelnud, et tahaks kirja panna. Nii et ma ikkagi mõtlesin, et proovin ikka omale selle blogimisharjumuse tagasi kuidagi saada. Lihtsalt väga keeruline on, seda enda aega on nii nii vähe ja see kulub muudele tegevustele. Niigi on veel mõned asjad, mida ma muudkui plaanin (raamatuid lugeda ja trenni teha näiteks), aga tegudeni ei jõua. Päevaplaani pole ka mõtet koostada, sest lapsed on kokkuvõttes need, kelle järgi ma oma aega saan sättida ja nemad minu arvamust ei küsi 😀
Ja sujuvalt läks ikka teema sellele, kuidas ikka blogida ei jõua. Osalt vast selle tõttu, et mul ju polegi suurt millestki kirjutada.
Mis siis aastal 2018 toimus üldse?
Kuna mälu pole väga hea, siis peaks saama lühidalt eks? Kuni märtsini sai miskit juba kirja, siis seda kordama ei hakka. Aga olulisemad sündmused minu jaoks olid:
- See liigitub kahtlemata kõige kurvema sündmuse alla, et alates mai kuust ei ole mul enam kasse. Üks mu kassidest suri juba 2017 detsemberis, teine 2018 mai kuus. Mõlemad olid 15-aastased.
- Suvel sai väiksem laps 1 aastaseks. Suurt pidu ei teinud, vaid väike piknik pargis.
- Sügisel läks suurem laps lasteaeda. Kuna suurem osa ajast on ta haige olnud, siis lasteaeda on üsna vähe jõudnud. Aga üldiselt talle vist meeldib seal. Kuna me teda sinna päris titena ei pannud, siis polnud meil õnneks probleeme sellega, et sinna meid taga nutma oleks jäänud. Esimesel päeval olime seal mõned tunnid kohal, et jälgida, kuidas ta kohaneb, aga meid saadeti üsna ruttu minema, et ta saab hästi hakkama. Lihtsalt esimese nädala tegime lühemad päevad. Lasteaia valikuga olen ka hetkel väga rahul.
- Meil A.-ga täitus 6 aastat koos olemist. Mõtlesime, et läheme selle puhul ka välja tähistama, sest sel aastal oleme vaid üksikud korrad koos väljas saanud käia. Aga loomulikult jäi siis jälle üks lastest haigeks ja nii see plaan jälle vett vedama läks. Aga käisime ikkagi väljas mõni aeg hiljem minu sünnipäeva tähistamas, üks lastest oli kaasas tookord. Ja lisaks tegime paar nädalat tagasi ühe Lõuna-Eesti tripi ilma lasteta, vend ja vennanaine pidasid sünnipäeva. Me muidugi kumbki ei armasta kuskil külapeal ööbida ja sõitsime öösel Põlvast Tallinnasse tagasi. Lapsed olid tol ööl esimest korda mõlemad korraga vanaema hoida. Suurem on seal tihti ööbinud, aga väiksem ei olnud. Nüüd on siis see ka ära proovitud ja teame, et saab ehk teine kordki koos minna kuskile. Ja järgmisel päeval magasime me lõunani. Appi, ma ei mäletagi enam seda päeva, milla ma viimati lõunani sain magada või üldse päriselt välja magada. Vahel ikka õnnestub väiksema lapsega koos lõunaund magada, aga see pole päris see, mis hommikul magada nii kaua, kui soovi on. Ooo, jõuluvana, too mulle palun kotitäis oma aega ja hommikuid, kus lapsed kaua magavad 😀
Ja sellega hetkel lõpetan, sest kohe on väiksem lõunaunest ärkamas ja oma aeg saabub alles õhtul nii 10-11 ajal.
