Tervis pole küll veel suurepärane, aga palavik on läinud ja muidu on ka üsna oookaa olla nii, et ma avasin ka traditsioonilise sõbrapäevaveini. Küll tükk aega kaalusin, kas ikka on hea mõte, aga see kahtlus kadus üsna ruttu peale seda, kui täna leidsin nõudekuivatusrestilt mitte musta nõu, nagu tavaliselt, vaid katkise klaasi. No halllloooo.. milline idioot paneb katkise klaasi kuivama koos teiste nõudega – kas tõesti mõni prügisortimisfriik? Aga meil neid ju pole… Ega ma muidu poleks tähelegi pannud, aga nõusid restilt korjates lendas üks väike tükk klaasi sealt välja. Et jah, kogu see eilne värk tuli jälle meelde ja mina jälle tige nagu herilane. Panin oma toa ukse kinni ja avasin veini. Ja vaatan filme. Vähemalt on mul nii positiivseid filme “riiulis”, et kõik need kommuunijamad ununevad mõneks ajaks.
Aga aina enam igatsen oma kodu järele. Kui see katseaeg läbi saab ja ma praegusesse töökohta peaksin paigale jääma, siis võtan koduotsingud tõsiselt ette. Lihtsalt kõrini on kooselust idiootidega. Tööl muide on asjad praegu täitsa hästi. Kui välja arvata see, et meie kontorivahetus võibolla ei saagi teoks. Aga see ometi on oluline. Asukoht on küll normull, aga see koht ise on täielik jama. Mööblipaigutus üksi ei tee veel olemist heaks.
Oh aga vein on hea. Vist maitsebki paremini, kui vahel paus sisse teha. Peaksin seda ka ilma palavikuta vist praktiseerima.
Igatahes, ma olen jälle üritanud spämmi vältida ja vaid viisakusest vastanud sõbrapäeva tervitustele – sõbrad teavad ka ilma sõbrapäevata, et nad on olulised. Pealegi, me kõik ju teame, et tegelikult on see pigem paarikeste püha, lihtsalt eestis on see kuidagi sõprusele rõhudes välja mängitud. Ilmselt kõigi nende üksikute survel, kes ei taha headest soovidest ja kallistustest ilma jääda. Ja kes tahaks, onju..
