Vahel mõtlen, et teeks kohe ühe pikema üllitise teemal idioodid, aga ma ju teengi neid pidevalt. Ja mis kasu sest eniveis on, sest idioodid ju ei loe (no üks siin küll vahepeal käis ja arvas heaks ka kommenteerida, ega muidu ma poleks ju arugi saanud, et tegu on ajupuudega olendiga) või kui loevad, ega nad aru ei saa ja teisiti ei tee.
Et siis reedel jäi teele jälle mitmeid idioote. No selliseid, kellele elu üldse armas pole. Et sõidad rahulikult oma tavapärast teekonda ja järsku näed kaks tumedas riietes inimest hääletavad. Ja ma nägin neid muidugi siis, kui ma juba möödumas olin. Loomulikult ei hakka ma maanteel äkkpidurdama. Eriti veel selliste enesetapjate pärast. Eriti pole nad näha siis, kui mõni auto vastu tuleb. Kaugtuledega veel näed natuke pikemalt ette. Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli paari kilomeetri pärast täpselt samasugune esetapjate paar teepeal. Tõesti on vist kole raske endale üks pisike helkur muretseda ja kuskile riiete külge kinnitada. Miks muidu neid tumedaid kogusid tee ääres nii palju vastu tuleb. Hea on, kui nad teeservaski kõnnivad, aga mõned ilmselt ikka vist ronivad ka teepeale, sest miks muidu neid ka alla aetakse. Umbes samasugused idikad, kes ronivad punase tulega ülekäigurajale või üldse suvalises kohas üle tee ja isegi ei vaata, kas läheduses mõni auto on. Milles see autojuht süüdi on, kui talle üks imbetsill teele jookseb ja reageerida ei jõua. Sama pikalt jaksan ma kiruda ka neid, kes täiesti normaalsete teeoludega maanteel venivad ja loomulikult ka keset teed. No üldse on meie liikluskultuur olematu ja ega enne ei muutu midagi, kui inimesed teistega arvestama õpivad.
Teine asi mis mind koledal kombel häirib, on see, kui poes käies tunned, kuidas turva sul pidevalt kannul käib. Tõesti hakkadki end pätina tundma, sest miks ta mind muidu jälitama peaks. Või neil lihtsalt huvi vaadata, mida ma ostan. Üks selline eriti nõme turva oli reede õhtul Türi säästukas. Mingi uus turva oli tekkinud. Ega eelmine kah siiberdas ikka pidevalt ringi ja jälgis, aga see uus jäi lausa jalgu. Ronis sinna riiulite vahele, kus oli juba niigi palju rahvast ja mul oli tükk tegu, et tast mööda pääseda. Üsna kogukas tüüp oli ka. Aga mööda oli tast vaja ülikiiresti pääseda, sest ta oli omale mingit jõledat odekat peale riputanud ja see hais ajas öökima. Ja ta sattus mulle veel kaks korda nii lähedale, et ma juba tegin nägusid selle haisu peale. Igatahes hästi nõme on see. Turva võiks oma tööd teha kuidagi vaikselt, et sa tead, et ta on olemas, aga et sa pea taga kokku põrkama või tema pilku igal sammul kuklas tundma. Veel vähem, tema rõvedat odekat sisse hingama.
***
Täna ilmutas end taas “sõbranna”. Me nüüd kutsumegi teda nii, jutumärkidega sõbrannaks. Ja ma ei pidanud taas pettuma – tal oli jälle abi vaja. Seekord mitte autoabi vaid ftp abi. Aga siiski. Noja üritas ka niisama natuke lobiseda. Ma väga vastu ei üritanud.
***
Ja positiivsetest asjadest niipalju, et nädalavahetusel sain Pratchetti “Ajavarga” läbi. Nagu ikka, alguses ei saand vedama, pärast ei suutnud raamatut kuidagi käest panna. Kohati oli seal palju segast nagu ikka, kui inimesed ajaga mässama hakkavad, aga kokkuvõttes oli väga põnev ja Surma osalus annab muidugi alati sellele sarjale särtsu juurde:) Eile võtsin juba järgmise osa ette, kus peategelaseks Vimes. Tema on kah üks üsna lahe karakter ja kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis mingis which discworld charcater you are? küsitluses sain ma suurima protsendi Vimesi.
***
Veidratest asjadest nii palju, et office-is kustusid täna täpselt samal momendil ühe toa mõlemad laelambid. Mõlemal lambil said korraga pirnid läbi. Sellist asja pole mina enne näinud, et see nii sünkroonis oleks. See on ka natuke veider, et tavaliselt tulevad inimesed siin tööle suht suvalistel aegadel.. no osad ikka enam vähem 9 ajal küll, aga millegipärast, kui Boss on Eestis, siis on kõik plaktsi õigel ajal kohal. Mina muidugi mitte, ma olen oma harjumuste ohver ja ma lihtsalt ei suuda hommikul varem ärgata. Rääkimata sellest, et ma ei taha ärgata enne, kui vannituba on vabanenud.
