Ma vaatasin just, et ma olen agentuuri klipid unarusse jätnud. Noh, aga ma eeldan, et kel huvi, see on nad juba ka youtube-ist üles leidnud. A muidugi, kui jälle aega on ja kirjutada millestki pole, eks ma siis jälle lisan järgmise osa.
Auto sain täna lõpuks kätte. Oh ilma autota ikka elu jäi kohe seisma. Hoovist kaugemale minna ei viitsinud. Ei olnud tegelikult ju vajadust ka. Igasugu liigsed poeskäigud stiilis “tahaks midagi head”, jäävad ära. Raha jääb rohkem alles. Ja mõni liigne kilokene jääb ehk tulemata, kui seda “midagi head” poest tuua ei viitsi.
Auto remont läks muidugi üsna kalliks maksma. Aga arvestades aega, mil teda seal hoiti ja kõiki neid asju, mis mulle ette loeti, kartsin ma muidugi poole suuremat väljaminekut. Ei teagi nüüd, kas peaks kokkuhoidlikult nüüd elama mõnda aega, et suvel ikka kuskile reisima pääseks, või peaks otsima ruttu omale lisatöökesi. Aga muidu kipub asi küll sinna kanti, et Mangi horoskoop on end jälle tõestamas. Esimene pool aastat on rahalises mõttes väga täpselt ennustatud mulle ja kui nii edasi läheb, siis see teine pool aasta läheb ka ennustuse kohaselt. Kuigi see teise poolaasta ennustus mind väga ei rõõmustanud. Aga mis seal ikka, ei tasu hea eluga ära harjuda, on vaja ikka ju millegi nimel pingutada, mitte end lõdvaks lasta. Näe autoga olen juba nii ära harjunud, et jala käimine ei tule meeldegi.
Auto sai muidugi väga õigeaegselt korda – juba kahe kuu pärast peaksin ülevaatusele minema. Sellega ei tohiks siis probleeme olla, kui ma tulekustuti välja vahetan – tundub, et see on aegunud ja seda ilmselt kontrollitakse. Ja väga imelik oli täna rooli istuda. Esiteks muidugi kohe tunned ära, et keegi võõras on autot juhtinud. Ja ei ole seotud ainult sellega, et ma istme pidin tagasi ette tirima. Sellel suurel onul, kes mu auto üle võttis, ilmselt oli tükk tegu, et üldse istme ja rooli vahele mahtuda. Mul ju tool nii ette lükatud, kui vähegi võimalik. Kusjuures see on ainuke auto nendest, mida ma proovida olen saanud, kus mul jalad täiesti vabalt pedaalideni ulatuvad, ka ilma platvormkingata. Teiste autodega on ikka tulnud jalga hoolega sirutada ja see on üsna väsitav.
Aga jah, selline võõras lõhn on ka autos. Ja esialgu on endal harjumatu juhtida ka. Korra, kui venna autoga sõitsin ja siis kohe enda oma rooli istusin, tundus ka enda oma võõras. Tea, mis värk sellega on:)
Kusjuures, enne auto ära andmist keerasin cd mängijal hääle täiesti maha. Täna autot tagasi saades makk mängis ja sinna sisse jäetud metsatöllu plaat tervitas mind oma täies headuses. Isegi lemmiklugu oli parajasti käimas:)
Aga seda on tunda küll, et miskit on muutunud. Jube kergelt läks auto täna edasi, rool ja isegi käigud käisid kergemini.. korra ühes kurvis isegi ei osanud oodata, et rool nii kergelt liigub, hea et taipasin kahe käega siis roolist haarata, enne kui kraavi oleksin sõitnud. Eks tahab natuke harjumist:)
Kuna täna plaan linna taas sõita, siis ilmselt saab harjuda. Nüüd on vaja veel leida selline aeg, kus päike väga madalal ei oleks.
Kevadest ka. Uskumatult mõnus on ikkagi siin maal olla. Tahad jalutad kohvitassiga hoovis, või istud lihtsalt liivakasti serval ja loed raamatut. Vahepeal teed kassidele pai. Kahju et interneti kaabel trepist kaugemale ei ulatu, muidu oleksin oma homeoffice-i õue ümber kolinud.
Eile õhtul käisin ka mitu korda õues lihtsalt sellepärast, et seal lõhnas imehästi. Lihtsalt ahmisin endasse seda suvehõngu ja hiljem, kui pimedaks läks, vaatasin selget taevalaotust ja miljoneid tähti seal siramas ja mõtlesin, et tahaks kosmonaut olla või astronoom, et seda seda kõike lähemalt näha:) Ilus ilus. Koli või maale noh.
…
Nojah, korraks oli, aga otsa sai. Ei koli ma kuskile. Ema jõi ennast jälle lolliks ja ma pean nüüd kähku ära põgenema siit. Pea ka veel valutab. Ausalt, ma vihkan oma ema. Ma ei saa sinna midagi parata. Meil on küll normaalseid hetki ka, aga kui need ebanormaalsed on ülekaalus, siis minu närvid ei pea enam vastu. Varsti pole mitte ainult talle hulluarsti vaja, vaid ka mulle.
