Kodukontor on tegelikult täitsa mõnus. Mitte, et ma vastupidist üldse väitnud oleksin. Ainult autota pole eriti mõnus. Auto on ikka nii armsaks ja oluliseks muutunud, et hoovist on kohe midagi puudu. Päike on, kassid on, lilled ja liblikad on, aga näe üks suur tühi koht on ukse ees. Ja kassidel pole kuskile päikest võtma ronida, rääkimata sellest, et igasugused poeskäigud ja muud käigud jäävad tegemata, sest lähim pood, ja ka lähim külapealne, asub umbes 30 minuti jalutuskäigu kaugusel (vbl isegi rohkem, ma pole ammu mõõtnud) ja ei viitsi noh. Laupäeval õe juurde sauna jalutasin küll, aga tagasi lasin ikka end autoga tuua.
Kunagi sai seda pikka teed iga päev käidud ja sellest sai ikka nii kõrini, et enam ei taha. Eriti hull oli see siis, kui oma raskete kompsudega raudteejaama kõndisin, ja see asus veel 2 korda nii kaugel. Bussid käivad siin ka tunnise intervalliga, rääkimata sellest, et bussipeatusesse ei ole eriti palju vähem maad.
Loodetud tänase asemel lubati hoopis homseks auto korda teha. Mis muud, kui tuleb veel üks päev maal veeta, sest rongiga enam ometi ei kõlba sõita. Algselt olin plaaninud reedel hoopis kodukontoris olla, aga nüüd ma sellest vist loobun, et ikka kontoris ka natuke nägu näidata. Töö osas pole küll erilist vahet, ainult aeglasem arvuti.
