Veel oma uuest mänguasjast rääkides – see on niiiii lahe ikka.. – mõtlesin, et minu vaimustus on osalt kindlasti sellega seotud, et see on üks väheseid väärtuslikke asju, mille ma täiesti uuena olen enda omandusse saanud. Kõik mu eelmised arvutid, autod ja isegi fotokas on ostetud kasutatuna ja kõik nad olen ma ostnud oma isa käest. Soodsalt ja järelmaksuga, ilma intressita:) Välja arvatud eelmine auto, mille ostsin venna käest (laenu pidin ka võtma) ja mille ma hiljem talle kallimalt tagasi müüsin:P Aga no tema käest sain ma küll sõitva kuid kõpitsemist vajava auto. Ja kui ikka kapoti alt tossu hakkas tulema, siis tundus päris hea mõte lasta spetsialistil asi üle vaadata. Et ma siis kõpitsesin natuke mõne tuhande eest ja hiljem lisasin osa sellest remondisummast ostusummale otsa. Ja siis veel selgus, et see oli üks vana viga tal piduritega seoses. Jah, ma olin selles autos ka ükskord varem, mitu aastat tagasi, kui need pidurid samamoodi kärssama hakkasid ja kui ma suud kinni ei hoidnud ja autole halvasti ütlesin. Karma tuli ja maksis kätte nüüd. Igatahes, et vältida järgmisi kättemaksuaktsioone, saatsin ta mõneks ajaks remonti. Aga isegi peale remonti ei tekkinud mingit erilist usaldust selle auto vastu. Ja kui tekkis võimalus endale uuem auto osta ja vana maha müüa, siis kasutasin kohe juhust ja tegin taas ühe peresisese diili.
Tegelikult oli neid aktsioone ju varemgi. Üks foori taga väljasuremine on mul eriti erksalt meeles, ja meenub alati jälle, kui sellest ristmikust möödun. Ma olen sellest kindlasti kirjutanud ka, kuidas vennasrahvuslased akna alla kerisid ja mind sõimama kukkusid. Ega ma ju seisingi nalja pärast seal. Ohutuled panin ka lihtsalt ilu pärast tööle. Novot, oli selline pann, mis vihmaga sõita ei tahtnud.
Igatahes, praegusel hetkel on mul täiesti tutikas mänguasi ja ma kohe ei raatsi teda käest panna. Isegi tööle vedasin kaasa. Seda küll selle tõttu, et tööarvut vajab remonti saatmist ja vaja oli bäkkappe ja asju teha enne.
Hea uudis on veel see, et ma ei peagi uut kotti arvutile ostma. See nunnu punane kott, mille mõni aasta tagasi sünnipäevaks sain, mahutab ka mu laiekraan läpaka kenasti ära.
Süles ei lähe ta liiga soojaks kah. Eelmisega ikka oli aegajalt oht kõrvetada saada, kui vahel läpaka sülle unustasin.
Ainuke asi, mida ma hetkel pole paika saanud, on arvuti ja teleka koostöö. Aga no kui tekib vajadus, küll ma siis mässan sellega. Hetkel on mul dvd plaatidel terve hulk vaatamata filme, seega arvutifilmid kannatavad veel oodata või teise variandina saab neid ju ka arvutist vaadata.
Siiski, hoolimata sellest, et mul on nüüd uus tore sõber, tahaks ma siiski, et mu tööarvut kiirelt korda saab. See eeldab muidugi kõigepealt, et ma leian kellegi, kes ta meie itimehe juurde toimetab. Ise ma seda suurt kasti väga trepist alla või üles tassida ei tahaks. Aga jah, 2,7 kilo ei ole siiski mingi väga kerge asi, mida iga päev tööle jaksaks vedada. Vot kui ta ise kõnniks, oleks teine asi. Aga no suudab see uus masin küll palju, aga jalutama ma teda ilmselt ei õpeta.
Täna võiks vist enne kahte magama minna. Ull unekas on..
