Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii palju kasse ühel päeval olen näinud. Igatahes, käisin siis HRL-s ära ja tagasiteel nägin ma üle kümne kassi tee ääres kõndimas. Üks kahjuks enam kõndimisvõimeline polnud ja ühtlasi vedeles ta ka tee peal:( Võis ka jänes olla, ega ma uurima ei läinud. Muidu aga kassidele lisaks nägin ka vist kahte rebast ja kahte koera. Ja üht koera nägin rebast taga ajamas. Ma arvan, et see oli rebane, nii kiirelt pani üle tee, et ei jõudnudki päriselt näha. See toimus vähemalt valges, sai õigeaegselt märgatud seda tagaajamist ja ka hoogu igaks juhuks maha võetud.
Laager ise oli täitsa äge. Isegi mõned tuttavad näod olid ja sain isegi piletiga varustajale näo ära näidatud. Ta oli juba arvanud, et ma ei jõudnudki. Aga ega ma väga vara tõesti ei jõudnud.
Paar tuttavat bändi oli ka ja nende nimel ma pidasin vapralt pea keskööni vastu ka.
Ja üritusel kaine olla pole üldse hirmus. Mitte, et ma ükskord Rabarockil poleks seda juba katsetanud.. Aga tookord oli lihtsalt eelmise päeva ületarbimise tagajärjel igasugune isu alko järele kadunud.
Tundmatuid teid on päris põnev sõita. Ikka oma 10 korda pidin peatuma ja kaarti lugema. Ma nimelt selline udupea, et loen ära, kuhu minna ja sõitma hakates on kõik kohanimed meelest pühitud, millele peaks nagu suunda hoidma. Lisaks oli üsna palju teeriste ja lisaks isegi ühel kruusateel vaja sõita. Oleks koguaeg otse vaja sõita, oleks ju lihtne olnud. Vedasin ka läpakat koos oma regio atlasega kaasa. Natuke lihtsam oli sellega parim teekond paika panna. Hiljem sai kordamööda kasutatud nii paberkujul atlast, kui digitaalset. Tagasitee oli juba natuke tuttavam ja siis enam arvutit vaja ei läinud. Aga muidu aku pidas vapralt vastu.
Pimedas sõitmine oli muidugi üsna vastik. Just loomade ootamatu teele ilmumine on see, mis mind hirmutab. Roolijoodikud on muidugi veel omaette teema. Need võivad kah ootamatuid manöövreid teha ja ega iial ei tea ju, mida vastutulija endast kujutab.
