Pikk vaikus ei tähenda sugugi seda, et midagi öelda ei oleks. On. Koguaeg tahaks midagi öelda, aga kord pole aega, siis jälle viitsimist ja need mõned asjad, mis ma siis lõpuks vahepeal kirja olen pannud, on jäänud drafti viimistlemist või kustutamist ootama, ja enamus sellest koosneb virinast tööteemadel ja hilisemal ülelugemisel ei tundu enam ilmutamiskõlbulik.
Aga tänase virina ma kustutasin üldse ära, sest tänasesse päeva mahtus ka midagi positiivset. Eks oli ka aeg, sest koguaeg ainult stressi taluda hakkab lõpuks tervisele. Aga olgem optimistid, ma ei kahtle hetkekski, et tuleb veel neid toredaid aegu, kus blogi najal nutma peab:)
***
Ja muud asjad, mis vahepeal toimunud, on kõik juba unustatud. Või mitte päris kõik.
Näiteks sel neljapäeval jäin ma linna, sest sõbrants arvas, et me pole ammu kohtunud ja võiks rummikokteili õhtu teha. Bluetoothiga mängides selgus, et tema hüüdnimi on juba ammusest ajast olnud Turbotikker(!), edaspidi kasutan siis seda, kuigi vahepeal teda Kohukeseks ja teab veel kelleks nimetatud.
Peale tööd käisime siis kiirelt shoppamas, bacardit ja maasikaid ja arbuusi ja veel mingit shwepsi sai korvi laotud ja lisaks muidugi traditsiooniliselt burks kaasa haaratud hesburgerist. Aga hea, et ikka natuke sööki ka joogi alla sai, sest ma vist jäin kohe esimesest klaasist täitsa purju. Seda ma järeldasin sellest, et ma kole palju rääkisin. Ma ei mäleta, kas ma Turbotikril üldse lasin vahepeal rääkida. Ega vist pole kange alkoholiga harjunud, ma isegi ei mäleta viimast korda, millal sai midagi veinist kangemat proovitud. Ja muidugi, kui ma ütlen esimesest klaasist, siis tasub arvesse võtta, et tegu oli suure Rocki klaasiga (0,6l), ääreni täis. Suurema osa sisust moodustas küll jää, aga rummi osakaal polnud ka üldse väike. Turbotikrile tuli millegipärast üllatusena, et rumm on 40% jook:) Ma ise aimasin, et see sinna kanti on, aga muidugi, kui oled seda jää ja shwepsiga (ma tõesti ei tea tegelikult selle asja kirjapilti) lahjendanud, siis alla läks ta nagu limonaad, mitte nagu alkohol. Pohmelli õnneks ei tulnud. Aga no me ainult pool pudelit suutsime ka ära tarbida. Ülejäänu tuleb siis lähiajal ette võtta, sest ega head kraami ju raisku ei lasta minna:)
Kui ma ükskord oma õhtud jälle vabaks saan (võibolla järgmisel nädalal), siis korraldame selle asja ära. Üks teine sõber ka pidevalt nõuab jälle vilmiõhtut. Kuna ta viimatisel külastusel mu külmkapi õlledest tühjaks jõi, siis ma ilmselt peangi ta külla kutsuma, et ta asemele tooks sinna midagi. Tänasest alates pole ka seda kella kaheksa probleemi enam, et enam ei saa ta end välja vabandada, et ei jõua õigeks ajaks poodi.
***
Laupäeval pidasime ema sünnipäeva ja muuhulgas arutasime, kuidas vend oma elu korda saaks. Isegi isa tuli selleks puhuks kohale. Sünnipäev ise oli tore, aga arutamise osa oli natuke nõme ja ega see eriti kuskile viinud. Eks seal osalt oli möödarääkimist ja teisalt on vend oma elus nii palju halbu otsuseid teinud, et keegi enam ei usalda tema suuri plaane.
Okei, võibolla tõesti pole mõtet teda kritiseerida vaid peaks hoopis toetama, eriti arvestades et tänapäeval stressi tõttu aina nooremalt inimesi infarkti oht tabab ja keegi pole meist kaitstud selle eest, kuid ei suuda ju vait olla, kui näed, kuidas ta järjekordselt üritab üle oma varju hüpata. Millest ta siis õpib, kui me ei ürita õpetada? Näib, et ta enda vigadest õppust võtta ei suuda, sest ta muukui teeb neid aina uuesti ja uuesti. Muidugi olen ma seekordsete plaanide suhtes eriti skeptiline, sest need plaanid sisaldavad seda, et ma peaksin oma vanemate kodust koos oma kassidega välja kolima. Ema plaaniti ka korterisse kolida. Õnneks pole ma ainuke, kes sellest plaanist vaimustusse ei sattunud ja loodetavasti on mul siiski õigus kaasa rääkida, kuna ma siiski poole kohaga elan veel seal.
Aga näis mis sellest asjast saab. Vast ikka noored saavad ilma teiste elusid segi löömata oma asjad korda.
***
Suutsin lõpuks ära otsustada, et pean natukenegi puhkama vahepeal. Olgugi, et tööd on palju ja tahaks mõned asjad valmis saada enne puhkust. Aga juhe hakkab kokku jooksma ja on vaja siiski natuke tuulutada ennast. Niisiis kahe nädala pärast viskan jalad seinale ja ei liiguta lillegi. Või noh, näis, mis plaanid tekivad, aga isegi niisama lihtsalt mitte millegi tegemine ahvatleb hetkel. Ilusa ilmaga oleks muidugi veel meeldivam mitte midagi teha.
Reedel tahaks ka ilusat ilma. Miskit suvepäeva moodi asja üritame siis tööjuurega läbi viia. Näis, mis sest saab. Hetkel on mõte, et igaks juhuks võtaks alkovabad õlled kaasa, et kui tüütuks muutub, saab koju sõita:) Aga vast ikka seda karta vaja pole, pigem tahaks, et hommikul oleks hea olla ja saaks varakult koju sõita. Viimane kord, kui reedel maale sõitsin neljapäeva asemel, tundus kohe, et nädalavahetus jäi liiga lühikeseks. Kole kahju oli kasside juurest jälle minema sõita. No ja vennalaps jäi ka maale, temaga oleks ka võind veel koos tsillida:)
Sai vast jälle piisavalt pikk jutt, et võib mõnda aega jälle rahulikult võtta:) Või peaks rohkem õues käima, et teemasid ikka tekiks.
