Orkut väidab mulle küll, et “Sa koged vapustavaid uusi elamusi”, kuid hetkel olen pigem veendunud, et ajalugu on kordumas. Kasvõi, kui vaadata, mida venemaa hetkel üritab. Oma suurt illusiooni teoks teha ja suurt venemaad kildhaaval laiendada, mis muud.
Uued elamused oleksid küll muidu teretulnud.
Praegu aga sattusin teatud põhjustel lugema 2005 aasta augusti kirjutisi omaenda blogis ja avastasin, et mingid asjad juba on kordunud ja osa asju kordumas. Üks see halateema, mis otseselt ei kordu, küll aga mingid nägemused on kordunud. Päris üksühele ei ole kirja pandud selle aasta meeleolud võrdluses 2005-ga, aga palju seal erinevust pole. Ja teine suur sarnasus on see, et ma 2005 aasta augustis otsisin kah uut elamist ja ühtlasi kommuunikaaslasi. Septembris saabki 3 aastat täpselt täis meie siia kolimisest. Ja täna käisid kaks tibinat korterit vaatamas. Üks neist tundus üsna huvitatud olema, ja arvestades, et ma olen vaadanud ka üüripakkumisi ja midagi ilusat ja head koos soodsa hinnaga pole silma hakanud, võib loota, et neist võib isegi asja saada. Iseasi, kauaks must endast siin asja saab. Endiselt on plaan ikka see lemmikkorter üle vaadata, aga olude sunnil alles nädala pärast. Siis juba vaatan edasi, mis must saab. Seni ei viitsi pankasid ka tüütada oma küsimustega, küll aga olen tuttavatelt laenuvõtmisega seoses saanud häid näpunäiteid.

Lisaks avastasin kirjutiste hulgast, et ma olen mingit huvitavat raamatut lugenud (“Kuidas ma lolliks hakkasin”) ja mul pole õrna aimugi, kas see oli mu enda oma ja kus ta sel juhul praegusel hetkel on. Ja ma isegi ei mäleta selle lugemist. Küll aga tekkis peale nende tsitaatide lugemist uuesti tahtmine seda lugeda. “Jogurtikokteili” ma vähemalt mäletan, et ta mul oli ja koledamal kombel meeldis ja mida ei mäleta on see persoon, kellele ma ta laenanud olen.
Muuhulgas oli terve hulk põnevaid seikasid kirja pandud ja nende kordumist isegi tahaks. Aga need ajad on küll ilmselt möödas. Vähemalt konkreetset seltskonda enam ei suuda ette kujutada linna peal seiklemas. Aga olid need ikka ajad, mõnus on vahel meenutada. Ja sellepärast olen ma igati tänulik Oliüksile, et ta aastal 2004 mind blogimaailma eksitas:) Muidu oleks kõik need asjad meelest maha läinud ammu. Ja olgugi, et ma ei taha minevikus elada, on seal ikkagi päris palju meenutamist väärt asju. Ei peagi ju neid aegu taga nutma, tulevad uued ja paremad. Aga kohati ikka see 2005 oli ikka väga eriline aasta. Ja ma vaatan, et tol ajalgi mõjus maailmavalu mu kirjutamissoonele – ja mulle kohati tundub, et siis väljendasin ma end paremini. Või teine variant – mu elus oli rohkem sündmusi, mida kajastada ja selle võrra oli siis vähem vajadust niisama möla ajada:)

Ühed mu sugulased on leidnud omale ühe põneva sõltuvuse, hasartmänguks võiks nimetada. Ja mina, mu õde ja mu vend oleme leidnud omale ka sõltuvuse – jälgida internetis, kuidas neil seal rindel läheb. Uskumatu kannatus ja palju aega ja veel rohkem raha on inimestel ikka. Eks nad terve oma perekonna ilmselt pannud tööle, sest üks inimene ei saaks ilmselt hakkama. Üldiselt peaks neile vist soovitama ostuhullu raamatuid. Naljakas on see, et ma täna just ostuhullu ühes osas jõudsin kohani, kus peategelane oli sama sõltuvuse lõksu langenud.

Ahjaa, käisin siis täna tööl. Et kõik ikka aru saaksid, et ma tagasi olen, alustasin kohe virinaga teemal, kes on minu toolil istunud ja minu monitori paigast keeranud ja üldse arvuti käima jätnud. Kui süüdlane tööle ilmus sai ta veel eraldi kuulda seda. Kohe kahju, et täna pooli inimesi pold kohal, ma nüüd ei tea, kas ma peaksin homseks midagi uut välja mõtlema..
Aga sisseelamine pole eriti õnnestunud. Lihtsalt ei suuda otsustada, millest alustama peab. Hea kui hetkel keegi käsklusi jagab.

Aga see arvuti voodis süsteem hakkab mulle aina enam meeldima. Hakkan seda vist igal õhtul tegema. Saab vähemalt voodi soojaks:P
Muidugi, nagu eilegi, öö on käes ja vot nüüd enam und ei ole. Tüüpiline.