Täna tekkis ühe potentsiaalse korterinaabriga pikem msn-i vestlus. Jäi igatahes palju parem mulje, kui neist, kes ükspäev vaatamas käisid. Õigemini üks neist, kes vaatamas käis, oli sümpaatne ja ka rohkem huviline, teine paistis skeptiline ja ei näinud ka sedamoodi välja, et meist suured sõbrad saaksid. Ega ma praeguste korterinaabritega ka ju suureks sõbraks saanud, pigem oli selline rahulik kooseksisteerimine.
Hea kokkusattumus oli see, et korterinaabri kandidaadil sama nimi, mis praegusel kõrvaltoa elanikul. Kusjuures ta on veel mitmes mõttes sarnane tolle tibinaga. Mõtlesin, et peaks kolmandasse tuppa ka sama nimega inimese otsima, kes seal enne elas:)
Tollel tibinal huvi oli küll, aga ta kartis, et talle hind üle jõu võib käia. Eks see tudengi värk ole jah selline, endal poleks omal ajal olnud mingit võimalust korterit üürida, isegi odavat mitte. Tegelt lõpuks ma ikka üürisin ka aga see oli tõesti tuttava kaudu ja turuhinnast kordi odavam. Vaatasin ka tudengite portaali, kus koduotsijad ja ega selle hinnaga, mis meil siin on, väga ei otsita. Samas hämmastab, et paljudel, kes soovivad üliodavat korterit, on omajagu nõudmisi. Muidugi korterid ongi ülehinnatud, aga karta on, et ega see turg tudengite massile alla ei anna. Laenud tahavad ju maksmist ja majanduslangus hirmutab ja kuni soovijaid on, üüritakse neid ikka täishinnaga edasi. Ja arvata on, et septembris on huviliste osakaal tunduvalt suurem, kui muidu.
Igatahes ma endiselt otsin veel tuttavate kaudu, ei ole eriti tahtmist suvalisse portaali kuulutust panna. Ikka tahaks kedagi, keda on mõni tuttav julgenud soovitada. Ja soovitusi on tulnud lühikese aja peale omajagu. Lihtsalt pole veel diiliks läinud. Samal ajal ma muidugi piilun endiselt seda müüdavat lemmikkorterit. Plaanin esmaspäeval vaatama ka minna. Ostmise plaanid on endiselt sellised kahtlased. Laenu ilmselt saaksin, aga ma ullult põen seda protsessi. Või siis pigem on see hirm tuleviku ees. Et aga mis siis, kui.. ja neid kuisid on omajagu..
Kuniks ma siit üürikast veel välja kolima ei pea, võtan veel rahulikult asja. No näiliselt vähemalt:)
***
Esimene töönädal peale puhkust on olnud kole töine ja tundub, et aina hullemaks läheb. Boss pommitas täna ekirjadega, kus oli hulk ülesandeid ja tähtaegu ja see natuke hirmutas. Eriti need kommentaarid, stiilis “vabandusi vastu ei võeta.. ” Nüüd on selline tunne, et äkki ma peaksin süümekaid tundma, et ma puhkusel käisin vahepeal. Et selle asemel oleksin ju võinud ilusasti tööd teha.
Seminarile ka täna ei jõudnud, sest ühe töö tähtaeg oli eile. Aga no mul ei olnud mingit võimalust seda eile valmis saada, üleeile sain alles materjalid.See eest aga tundus, et töö tuli hästi välja. Seegi hea. Aga kohati hakkas jälle tunduma, et mis krdi disainer ma siin olen. Kõik teised alati teavad paremini, mida ja kuidas teha ja ma ei viitsi enam vaielda. Ma juba löön käega ja täidan tuimalt käsku. Ilmselt enesehinnangule see hästi ei mõju. Motivatsioonile ka mitte. Tunnengi ennast juba deskotopperina nagu üks Kolleeg siin armsalt kutsub mind aegajalt. Või siis robotina, kes täidab lihtsalt etteantud käske. Mõtelda ei ole vaja.
Tegelikult asi nii hull pole, aga mul käivad need lained vahel üle pea ja siis ma jälle mõtlen, et oli mul ikka mõnus töökoht enne või, et oli ikka mõnus puhkusel olla.. Ja võibolla on veel selliseid kohti, kus niiviisi lihtsalt pähe ei astuta. Aga siis mõtlen, et seal on teised miinused. Siin on üks suur miinus ja palju plusse. Mujal võib olla hulga miinuseid ja mõned plussid. Või vastupidi. Aga ma hetkel ei viitsi katsetada. Ilmselt, kui ma oleksin ambitsioonikam, otsiksin ma ammu uusi väljakutseid, kus ma saaksingi ise ka mõelda ja teha, mitte ainult teiste mõtteid teostada.
Ahjaa, ma ostsin täna prooviks uut veini, kui keegi veel aru ei saanud, et miks ma jälle kirjutan nii palju ja nii südantlõhestavalt..
Vein on täitsa hea. Loodan, et ei saabu peavalu keset kõige ebasobivamat hetke, a’la ärkamise hetkeks.
***
Teisipäeva öösel lõpetasin ka ostuhullu raamatu. Jube põnevaks läks lõpp. Õnneks aimasin ette ja alustasin lugemist varakult, muidu oleksin jälle pool ööd lugenud raamatut magamise asemel. Vahepeal asi venis ja ma ei võtnud nädalaid seda raamatut kätte (vaid nii palju, et tassisin teda kaasa igale poole igaks juhuks) aga lõpp läks ikka väga kiirelt. Nüüd on Pratchett järjekorras. Esimene leht on loetud. Muud tegevused tulid vahele. Ja kuna need algused ka teinekord venivad, siis vist pole karta, et ma täna uneaega lugemisega sisustaks. Pealegi on mul juba uni ka. Vein on ikka parem une tekitaja, kui raamat.