Oma selle ilgema suure töö pärast pool päeva põdesin täna. Et kas sobis fail või peab ümber tegema ja kui peab ümber tegema, siis kas ma oskan ja kas jõuan õigeks ajaks. Peale lõunat ei pidanud enam vastu. Kuna emailidele polnud vastatud, saatsin sms-i ja sain hetk hiljem rõõmustava vastuse, et kõik ok ja nädala lõpuks on valmis. Sellgipoolest pole minu arvuti ja minu närvid valmis vist teist korda sellist projekti ette võtma. Lihtsalt tüütu on iga liigutuse järel oodata minuteid ja arvuti pangestumise kartuses pidevalt salvestada, mis omakorda võttis mitmeid minuteid. Nüüd siis tahaks loota, et roheline jääb ikka roheline ka trükiversioonis.
Täna tegin oma õlikatega poolelijäänud pilti edasi. Tundub, et akrüül on ikka palju parem. See õli ei taha mitte kuidagi enam maha tulla pintslitelt. No ja pean nüüd ootama, kuni mõned tumedad toonid on kuivanud, et saaks veel heledamat lisada. Ja kuivab see õli kah vist kaua. Seda pole ma veel oma targast raamatust jõudnud lugeda, kuidas kiiremini kuivatada saaks.
Peaksin vist pildi oma voodi lähedusest ka eemale paigutama, muidu näen vist liiga värvilisi unenägusid. Praegugi tunne, et need aurud on pähe hakanud. Greibiõlu muidugi maitses ka jube heasti. Kahju, et ainult ühe taipasin osta. Aga muidu, nii saab selle suure kunstniku tunnetuse kätte küll – pintsel ühes käes, õllepudel teises, olgu pealegi limonaadimaitseline õlu:)
Oma meigikotikesest tunnen ikkagi puudust. Küüned on äkitselt jube pikaks kasvanud ja ma ei viitsi uusi näpitsaid ostma minna. Noja pintsetid kuluksid ka ära. Peaks ju reedeks end väheke ilusamaks tegema, kui korterinaaber sünnat peab. Ahjaa, sinna soovitati vallalised meessõbrad kaasa kutsuda, seega ma juba ühe kutsusin.
