Lõpuks ometi on kommuunis elamine end ka ära tasunud, s.t. loodetavasti. Vähemalt orkut lubab: “Sind tunnustatakse ja austatakse kui kommuuni juhti”.
Pühapäeval vihjati mulle, et 1 sissekanne nädalas on ikka lubamatult vähe. No aga mis teha, kui ei ole viitsimist üldse. Aega ka alati pole või kui on aega, siis pole kirjutamislainel.
No eelmisel nädalal ma olin muude asjadega hõivatud. Vedasin nimelt lõpuks kassid linna ja külastasin nendega doktorit. Ütleme nii, et see oli suur shokk nii kassidele kui mulle. Kassidega on nüüd kõik korras, välja arvatud see, et üks on ullumoodi õgima hakanud. Käib pidevalt söömas nagu oleks maailmalõpp tulemas. Ma loodan, et see lihtsalt stressist ja ehk läheb üle. Muidu peab hakkama toitu eest ära võtma neil. Mitte, et sest abi oleks, sest hiiri püüavad nad ka mõlemad hoolega ja krõmpsutavad neid mõnuga meie nina all.
***
Tänane poeskäik oli üllatavalt positiivne. Tükk aega kaalusin, kas üldse minna, sest otseselt mul muud vaja polnud, kui teepoest läbi käia ja uus laar matet koju tarida. Aga otsustasin siiski, et üks arbuus oleks kah abiks. See on mul viimasel ajal aidanud kenasti õhtust õllejoomist vältida. No nüüd ma muidugi ostsin õltsi hoopis, sest arbuusi polnud ja lisaks tuli sõber aafrikast tagasi ja ma olen talle mõned õlled sees. Ostsin juba valmis need, et kui ta peaks mingi päev läbi astuma, ei pea ma spetsiaalselt poodi tormama. Õlleostmine oli ka täna päris õige tegu. Nägin silmanurgast, kuidas müüjatibin mind pika pilguga vaatas ja lõpuks siis tuli ära “dokumenti, palun”. Ma esiti ei uskunud oma kõrvu ja küsisin üle, et, “kuidas palun”, sest vist aasta otsa pole dokumendi muret olnud. Igatahes, see morni näoga müüja tundus mulle kohe palju parema inimesena:P Mul tunne, et viimati küsiti ka sünnipäeva lähendes, aasta tagasi. Ilmselt mingi psühholoogiline efekt. Kardan nii koledal kombel päris vanaks jääda (hingelt jään ma ilmselt alati nooreks), et nöonahk muutub iseenesest nooremaks. Seda ma mõtlen, et mida need punnikesed jälle mulle näkku ronivad. Mitte teine noorus, vaid teine puberteet, rsk.
Teepoes oli taaskord sama noormees müüjaks, kes viimatisel külastusel ja ütleks, et meie klienditeenindajatel oleks temalt palju õppida. Täiesti ebaeestlaslikult positiivse olekuga ja suur suhtleja. Väga mõnus on sellises kohas oma ostusid sooritada, isegi poest lahkudes jääb see positiivne emotsioon püsima. Õnneks kahaneb mate päris kiiresti ja küll ma jälle sinna satun. Kuigi mul Tartus peaks ideeliselt ka olema mingi 2 kilone matevaru ootamas. Aga näe ei satu sinna Tartu linna kuidagi, linna lähedusse küll vahel.
***
Sünnipäeva osas kaldun sinnapoole, et kodus on ikka mõnus ja firma üritus ei ole nii oluline. Või siis minu osalus seal pole eriti oluline. Küll pintsakud ja lipsud saavad omavahel suheldud:) Kui ma seal ka tund aega viibin, jõuan piisavalt varakult koju inimesi vastu võtma. Ja mul on kurikaval plaan mõned inimesed tööle rakendada:) Tegelikult on igal aastal abi pakutud ilma küsimatagi, seega usun, et probleemi pole. Aga veel on variant rääkida ära korterinaabri sõbrants, kes oskab igasuguseid ägedaid asju valmistada (korterinaabri sünnal oma silmaga nägin ja sain proovida ka) ja talle vist meeldib ka köögis toimetada, et miks mitte teda “palgata” appi endale.
***
Peaks vahelduse mõttes miskit värvidega kokku plätserdama jälle, aga tänaseks on jälle mitu head seriaali mu arvutisse kogunenud ja lisaks on väike palavik ja väss ja üldse pole tahtmist ennast diivanist kaugemale liigutada. Peab ikka haiguslehe võtma varsti, imelik niiviisi poolhaigena tiksuda muudkui. Aga enne muidugi üks töö vaja valmis saada. Ja noh, siis tuleb kindlasti järgmine ja järgmine jne..
