Tundub, et enam pole muust kirjutada, kui sellest, et ma haige olen. Ikka veel. Või siis jälle. Igatahes ei soovita järgmist lõiku lugeda neil, kes sellest teemast tüdinenud juba on. Ma ise olen küll, aga midagi muud ju praegu ei toimu:)
Vahepeal mulle ju tundus, et sain juba terveks, aga nüüd on olukord jälle hullemaks läinud ja võtsin eile taas haiguslehe. Käisin end uuesti ka arstile näitamas ja seekord siis juba anti posu retsepte kaasa. Ütleks, et haigeolemine on ikka jube kallis lõbu. Ma arvan, et ma olen nende nelja nädalaga, mis ma siin vahelduva eduga põdenud olen, ikka mitu tuhat krooni apteekidesse jätnud. Ja oleks siis neist seni mingit kasugi olnud. Parimal juhul on Isla tabletid leevendanud köhast tekkivat lämbumistunnet.
Kusjuures, et ikka vaheldust oleks, siis mul on pidevalt mingid uued külmetusnähud. Köha on see, mis ühine nimetaja kogu selle aja vältel olnud, nohu tuleb ja läheb. Palavik samamoodi. Aga köha puhul on ka see vahe, et esimene nädal mul kurguvalu sellega ei kaasnenud, nüüd on siis kurguvalu kohal. Ja et ikka veel rohkem vaheldust oleks, on nüüd ka miskine silmapõletik ilmunud. Selle jaoks kirjutati ka rohi. Kodus avastasin, et selle kasutamise ajal ei tohi kontaktläätsesid kanda. Aga ma ei lugenud sealt välja, kas ei tohi kanda rohu silma tilgutamise ajal või üldse kõik need kolm-neli päeva, mis ma seda rohtu kasutan. Kui nii, siis tähendab see seda, et ma olen vähemalt kolmeks päevaks koju aheldatud. Peaks vist ikka uued prillid ostma igaks juhuks. Sellised, mille klaasid läbi ka paistavad. Nende olemasolevatega ma õue ei julge minna, eksin veel ära.
***
Laupäeval tundsin end veel piisavalt tervena, et Tartu trip ette võtta. Ilmselt see ikka viga oli, sest veiniga vist ikkagi ei saa kurku ravida. Samas, kuidas ma jätan sünnipäevale minemata, kui ma olen sünnipäevalapse sõprade top1-s 🙂 Ja kohal olles, kuidas sa jätad veini joomata, seda enam, et kodus ma ju enam ei joo. No need kaks korda välja arvatud. Üks kord arvasin, et mul on jube stress ja et vajan veini. Hiljem, kui vein üldse alla ei läinud, taipasin end kraadida. No ja oligi hoopis palavik. Stressi kujutasin ette ainult. Ja teinekord kodus oli meil korterinaabri lahkumispidu ja selle puhul siis jõin oma kaks viimast alkoholisisaldusega õllet külmikust ära. Nüüd on ses mõttes rahu majas, et külmkapis on vaid alkovabad õlled ja poest ma juurde ei plaani tuua oma lemmiksorti, et mitte kiusatust tekitada. Pealegi, kaubamajas shopates polegi probleemi, need minu lemmikud on kõige ülemisel riiulil ja paraku mina sealt midagi kätte ei saa. Muidugi on alati see oht, et õllesõber tuleb külla ja tal on vahel kobeks ka mulle mõned õlled külmkappi jätta.
Uus korterinaaber kolis ka reedel sisse. Nüüd on meil siis jälle pulditeema üleval – kaks autot, üks väravapult. Kusjuures mitte ainult. Pühapäeva õhtul, kui linna jõudsin, oli ainult 1 vaba koht meie hoovi poolel – tavaliselt on neid pühapäevõhtuti ikka vähemalt 3 olnud. Ja see üksainus koht oli nii kitsas, et ma pidin tükk aega manööverdama, et end ära mahutada, ja autost välja pääsemine oli ka üks suur manööverdamine. Täna vaatasin rõdu pealt, et olukord ikka päris hull. Minu auto kõrvale oli üks uus ja suurem auto ilmunud ja ma oleksin tahtnud näha, millisest uksest see autojuht välja pääses.
***
Eile jagati rahvale reisipilte. Korra olid need küll nähtud, aga suht kiirelt ja siis ma olin vist piisavalt jälle veini joonud, et ei osanud nagu vaadata, kui jubedad need minust tehtud pildid ikka on. Ja veel terved pildiseeriad. Ma võiks vist ühe käe sõrmedel ära lugeda inimesed, kes on minust suutnud väga häid pilte teha:) Igatahes see ongi põhjus, miks ma üldiselt eelistan pigem kaamerat käes hoida, kui pildile jääda.
Selgus ka, et need lumel vedelemise pildid polnud ka nii ägedad, kui ma mäletasin, nii et ma lisan siia hoopis ühe teise pildi. Põhiasend mäel siis. Pildil, ma kahtlustan, otsin ma parajasti taskust plaskut:)
Kusjuures tahaks juba uuesti mäele. Aga kui ma niiviisi koguaeg haiguslehel olen, siis ma ei saa ju kohe jälle puhkust võtta. Tööd kasvavad üle pea. Pole delegeerida ka kellelegi.