Turbotigu


Kui keegi veel aru pole saanud, miks ma ei kirjuta üldse, siis ma võin selgitada – pole aega lihtsalt.
Või noh, vahel ikka on mõni vaba moment, aga siis ei taha seda blogimise peale lihtsalt raisata. Praegu kogemata tekkis selline auk, kus ma olen sunnitud istuma kontoris (öösel kell 12!!), prindin konverentsi materjale välja ja ei saa enne lahkuda, kui need viimased ka olemas on. Kui see homne äratus oleks vähe hilisemal ajal, kui kell 6, siis võiks ju kaaluda hommikul kontorist läbi astumist.. aga hetkel ei tule see kõne allagi. Hea, kui ma üldse kargu alla saan nii vara. Ja õhtul veel vaja asjad pakkida n.ö. pikaks nädalavahetuseks..

Homme nimelt Pärnusse konverentsile minek ja sealt juba otse maale. Ja boss arvas, et ma võiks ikka läpaka kaasa võtta, et tal vaja, et ma tööd ka teeks:P Ma tahaks seda nalja lausa näha. Ma olen kaks õhtut järjest südaööni tööd teinud ja mul on ausalt öeldes praegu ainuke mõte, et puhkust oleks vaja..
Kõige kriitilisemad asjad said nüüd kaelast ära ka muidugi, seega puhkuse plaan ei tundugi väga ebareaalne..
Kusjuures konverentsi jaoks sai hulga vidinaid valmis, mis kõik täna kulleriga kohale toodi. Noja ma vaatasin, et ma olen ikka suuri asju korda saatnud. Sõna otsese mõttes:)
***
Reedel käisin tööjuure sünnipäeval ka ära ja olin viimaste lahkujate hulgas. Täitsa äge pidu oli. Ja kuna ma nüüd nii harva joon, siis muidugi õlu hakkas heasti pähe ka.
Tegin ka esmakordselt elus panuse hobuste peale. Muidugi, kui hobune ikka pole seni oma võimeid näidanud, siis ei saa loota, et mingi algaja õnn paneb teda oma võimeid näitama. Nii, et ma jäin oma kümnest kroonist ilma.
Aga hasart tekkis küll:)
Tantsida saime ka. Pidu toimus õues ja mingil hetkel hakkas kole külm ja ei jäänud lihtsalt muud üle, kui väike diskens maha pidada. Palju soojem hakkas ja väga lõbus oli ka.
***
Ülehomme on Türil jälle rahvamassid koos – aasta ainuke suursündmus selles depressiivses väikelinnas.. Lillelaat siis. Et helistage mulle, kui ekskursiooni vaja:)
Selle depressiivse väikelinnaga seoses meenus, et üks endine kolleeg rääkis, et kuulasid ükspäev office’is HU laulu “absoluutselt” ja et Maidole tulin kohe mina meelde seoses sellega. Kusjuures mina ei suutnud seost leida. Ma ei mäleta, et me seda seal oma toas väga tihti kuulanud oleksime. Küll aga tundus täiesti loogiline, kui see sama kolleeg rääkis, et temale tulen ma meelde Slämi looga “mul on jumala pohhui”. Oh, olid ajad:)
Eks ma olen neil office’is seina peale ka veel alles, ühe suure väljaprinditud pildi peal koos teiste kolleegidega.. See pilt, mille peale kõik hakkasid mulle modellikarjääri soovitama, “unustades” sujuvalt ära, et pilt oli osava disaineri poolt kokku klopsitud.. modellide kehad-riided ja meie töötajate näod:)
Ei tea, kas mul on tekkinud kalduvus oma isikut erinevatesse töökohtadesse jäädvustada.. hetkel olen ma ka koos kolleegidega seina peal.. omaenda maalitud pildil.. egotripp vist

No näis, kas ma siin püsin kauem, kui oma eelmistel kohtadel. Vahel käivad mingid hood peal, kui mingid asjad tõsiselt häirima hakkavad… Ja no, see minu esimene seminari “ajaleht”, kus olid uute töötajate pildid, on nagu väike meeldetuletus vahel.. vaatad neid ülejäänud kolme nägu ja mõtled, et kas ma olen järgmine? Sest need teised on lahkunud juba tükk aega tagasi. Justkui halb karma oleks olnud liiga vara uute nägude avalikustamine..

Ahjaa, üks hea kolleeg tõi mõned tunnid tagasi tööorjadele paar õlut (need said juba tükk aega tagasi otsa!). Ma ei saa küll väita, et ma purjus ja süüdimatu hetkel olen, aga juhe on piisavalt koos, et võib vahelduse mõttes korraks kapist välja astuda.


Kaks lehte veel printida! Tunneli lõpus on nüüd tõepoolest valgus ja mulle tundub, et ma jõuan kella 1-ks koju.. Asju vist pakin ikka hommikul, ma lihtsalt ei jaksa täna…